Lahkuminekud on rasked (mu perele veel neli kuud hiljemgi)

Mu perekond elab mu lahkuminekut palju raskemalt läbi kui mina ise. Ma saan aru küll, et mul on võimalus reboundida nii palju, kui süda kutsub, aga neil pole enam kedagi, kellega oma meelt lahutada ja kellel jõulutoite kurgust alla suruda. But still.

Mu ema on selle umbes nelja kuu jooksul vähemalt 10 korda küsinud, kas me ikka uuesti käima ei hakka. "Ja üldsegi, te olite ju nii kaua koos ja kuidas siis nüüd niimoodi. Ja kas seal Rootsis mõnda toredat Eesti poissi ei ole? Ära sa nende rootslastega küll semmi." Joke's on you, semmin itaallaste ja sakslastega siis hoopis.

Minu isiklik lemmik oli mu vanaema kommentaar "Aga mina ju tunnen ka Imret." Et siis nagu mida, vanaema? Olen elu lõpuni temaga koos, sest sa andsid talle viiendas klassis ajalootunde? Ma sul ta tundmist ei ole käskinud lõpetada, tänaval võid ikka tere öelda. Lihtsalt ära kogu aeg nääguta.

Kui vanaemale ütlesin, et mul Eestisse tagasitulemise plaani väga ei ole, siis ta sai peaaegu südamerabanduse. "Mis siin kodumaal siis nii halba on?" Uh, ma ei tea. Mis siin head on? Kõik hea on Rootsis sama hea ja halbu asju ma ei hakka parem üles lugema, lähen ainult närvi.

Asjad, millega ma enam harjunud ei ole

Mõned asjad, mis Eestisse jõudes kohe silma ja kõrva riivama hakkasid:

1) Punased linnaliinibussid. Iga kord, kui tänaval mõnda näen, jälle üllatun, et ei olegi roheline.

2) Ma ei pea enne kella viit spetsiaalsesse poodi jõudma, et alkoholi kätte saada. Nii mugav.

3) Vene keel. Ffs, eesti keelt kuulda on ka harjumatu, aga selleks ma vähemalt olin valmis. Seda, et rohkem kui pool ajast tuleb tänaval venekeelset möla kuulata, ei mäletanud tõesti.

4) Men dress like shit. Vaatasin täna tänaval ringi ja üritasin kas või ÜHTE rahuldavalt riides olevat meest leida. Ei ole olemas. See-eest on mu vend hakanud väga viisakaid riideid kandma (kuigi see juhtus siiski enne mu äraminekut juba), mis on igal juhul suur pluss. So there is hope. Aga Rootsi ilusa tänavapildini veel lähikümnenditel ei jõua ilmselt.

5) Purjus inimesed. Fucking igal pool. Sellised täielikud alamklassi töllerdised absoluutselt igal pool.

Üldse olen ma sellest hetkest alates, kui ma Eestimaa pinnal jalad maha panin, täiesti irratsionaalselt vihane olnud. Kui ma kolme õhtut järjest poleks saanud sõpsidega veeta, siis ma juba kahetseks siia tulemist. Rootsi mõjub mu vaimsele tervisele suurepäraselt ja palun mitte solvuda, kui ma edaspidi otsustan Eestit väga harva külastada.

Bechdeli test

Mul ei toimu siin endiselt midagi. Homme saan enda tuppa mööbli ja ülehomme tulen juba koju. Laupäeval oli jälle Kalmaris töötajate pidu. Olin panda.

Who's the creepiest girl in town?

Eniveis, teatud isik on siin mind filme vaatama sundinud. Ma olen ilmselt temaga rohkem filme vaadanud kui üksinda terve siin oldud aja jooksul. Niisiis.

Edge of Tomorrow (2014)
Tom Cruise on suht kena onju. Mul väiksena oli tema peale eriti suur crush, sest noh Mission Impossible tuli telekast igal teisel nädalavahetusel umbes... Aga Edge of Tomorrow oli nagu Groundhog Day, ainult et tulnukatega. Filmi lõpus oli loomulikult kohustuslik suudlus, sest action-filmi ju ilma ikka teha ei saaks. Ja Bechdeli testi ka ei läbi, nii et mitte eriti hea.

The Maze Runner (2014)
Kuna ma ilmselgelt hindan filme meeste välimuse järgi (nagu selles videos siin), siis see on hea film. Dylan O'Brien on lihtsalt nii nunnu. Aga tegelikult kui kõiki kitsaskohti ignoreerida, siis oli film muus osas ka täiesti vaadatav. Natuke valmistas pettumuse, sest seda on nii tohutult üles haibitud, et ootasin midagi enamat. Aga vähemalt ei olnud lõpp totaalselt etteaimatav. Raamat on ilmselt parem ja ma kunagi võtan ta käsile. Üllatus-üllatus, aastal 2014 ei läbinud ka see film Bechdeli testi. Ei päriselt. Kui raske on panna kaks naist omavahel rääkima? Ei ole raske. Ausalt ei ole. Mine filmi tänaval suvalist vestlust ja viska oma filmi sisse, kui muidu hakkama ei saa.

Cyrus (2010)
No see oli küll eriti imelik film. Jonah Hilli ma pole kunagi eriti kõrgelt hinnanud, aga filmi sisu oli ka nii wtf. Ja kes tahab pakkuda, kas see film läbis Bechdeli testi? Ei läbinud.

Nii et kõigist filmidest, mida ma selle teatud isikuga vaadanud olen, läbis Bechdeli testi ainult Interstellar. Jesus, time to go on a feminist rant on his PUA ass.

Peaks nagu jälle kirjutama vist

Et oma fanbase'i hoida, pean aeg-ajalt tegema neid täiesti mõttetuid mittemidagiütlevaid postitusi. So have fun.

Uudis nr 1: kolisin ära. Vaadake pilte.

Mul on nüüd tühi tuba madratsi ja lambiga. Ikka parem kui eelmine.

Vaade mu toa aknast. Nii nummi.

Uudis nr 2: eile käisin nationi jõulupeol. Lõpuks ometi oli põhjus see kleit selga panna, mille ma pidulikeks juhtudeks kaasa võtsin. Nagu Kalmaris ikka, ei pidanud ka sel korral toitudes pettuma. Ma küll igatsen eesti jõulutoite, aga omfg rootsi jõulutoidud on ka täiesti üle prahi. Ja nagu Rootsis ikka, oli alguses pidu, siis vahepidu, siis jälle pidu ja siis järelpidu. Ja ma ei pidanud kell 2 ära minema, et bussile jõuda (vaata uudis nr 1).

Uudis nr 3 (või pigem meeldetuletus nr 1): Eestisse tulekuni vähem kui kaks nädalat.

Mulle meeldib

Kui te veel Interstellarit näinud ei ole, siis minge vaadake kindlasti. Mina maksin selle eest 16 euri ja arvan ikkagi, et see oli seda väärt, nii et Eestis 6 euri eest tasub absoluutselt kindlasti ära. Inimesed nutsid... ja kui film lõppes, siis istusid kõik veits aega paigal ja üritasid aru saada, mis nendega just juhtus :D

Ühtlasi, mulle meeldib Cold War Kids - First. Because of reasons.

Karma, bitch

Olin mina eile jälle baaris tööl. Tuju oli algusest peale kuidagi halb, aga polnud väga hullu. Siis lendasid sisse kaks tüdrukut, kellel oli näost näha, et hakkavad jama korraldama.

Tšikk: "Miks me peame oma jakid ära andma?"
Mina: "Sest me oleme Rootsis ja neil on fucked up tuleohutusreeglid."
Tšikk: "Miks me peame oma kotid ära andma?"
Mina: "Sest nad on fucking hiiglaslikud ja on seega tuleoht."
Tšikk: "Miks me peame riidehoiu eest maksma?"
Mina: "I don't make the rules, now, do I?"

Tõin Nicklase kohale, kes suudab alati rahulikuks jääda ja imelikkudele selgitada, miks nii ja miks naa. Nicklas saatis mu riidehoiust baari maha rahunema :D

Aga kuidas sa rahuned, kui bitchid on kohe jälle näos kinni.

Tšikk: "Tahan õlut."
Mina: "Millist?"
Tšikk: "Mina ei tea ju, mida sa soovitad?"
Mina: "Ummm, Spendrups on populaarne valik."
Tšikk: "Ei, seda ei taha, see on liiga odav."

Are you for real? Tellivad siis lõpuks kannutäie vaadiõlut. Kannud on meil sellised kaheliitrised ja plastmassist, mis tähendab, et nad ei ole just kõige vastupidavamad purjus inimeste tujudele.

Tšikk: "Ou mai gaad, sellel kannul on ju sang ära murdunud. Kuidas ma seda kandma peaks?"
Mina: "Ee, ma ei tea, ma hoian seda praegu ühe käega üleval. Kui raske sul saab olla seda kahe käega kinni võtta ja laua peale viia?"
Tšikk: "Ugh, this is like the worst place ever."

Yeah? How about you leave then? Aga selle asemel, et ära minna, oli neil vaja veel miljoni asja pärast vinguda. Hea õnnega nagu ma olen, läksin tualetti just siis, kui need tšikid ukse peal vahtisid.

Tšikk: "See on kõige rõvedam vets, mida ma kunagi näinud olen."
Mina: "Siin on ju ainult mõned kätekuivatuspaberid maas, muidu on kõik puhas."
Tšikk: "Ei, see on nii rõve, mina siia sisse ei lähe."

Do I care? Kuse täis siis ennast.

Sulgemise ajal olin jälle riidehoius ja oiiii, kuidas karma tuli ja neid persest hammustas. Lõid mingile valusalt keskpärase välimusega rootslasele külge.

Tšikk: "Do you wanna guess where we are from?"
Tüüp: "Not really."
Tšikk: "Come on, where could beautiful girls like us come from?"
Tüüp: "I don't give a fuck, cause *osutab minu poole* the most beautiful girls are from Sweden."

Ma ei hakanud teda parandama, sest kui ma oleks suu lahti teinud, siis ma oleks karjunud "BUUUUUURN, BITCHES!"

In other news, nädalavahetusel lugesin Neil Straussi raamatut "The Game: Penetrating the Secret Society of Pickup Artists".

Igatahes, unpopular opinion, mulle meeldis see raamat. 10/10, would recommend. Jah, see on absoluutselt misogüünide 101, aga raamatuid ei peagi lugema ainult selleks, et oma roosas mullis elada.

Ma tegin lugedes Mannile jooksvat ülevaadet ja nüüd mul on hea meie vestlusest vaadata, kuidas mu arvamus kolme päeva jooksul sada korda muutus. Alustasin arvamusega "See ei saa töötada, keegi ei ole nii loll." ja lõpetasin arvamusega "See töötab, aga täiesti teistel põhjustel, kui need tüübid arvavad."

Kokkuvõtvalt on reeglid lihtsad: ignoreeri tüdrukut (sihtmärki) ja räägi tema sõpradega, et tüdrukus huvi tekitada, siis pööra talle kerget tähelepanu väikeste solvangutega, et ta enesehinnangut alandada, ja lõpuks pööra talle positiivset tähelepanu, et diil lukku panna. Well, let me tell you, babe. Kui sa mind ignoreerid, siis ma ei pane sind lihtsalt tähele, sest sa oled tühine. Kui sa oleks piisavalt big diil, et minus ilma minuga rääkimata huvi tekitada, siis sul ei oleks mingeid lolle mängureegleid vaja, usu mind. Kui sa minu kallal norid (solvamiseks veits raske nimetada, sest minu kõrge enesehinnangu juures peaks sa ikka väga sügavale kaevama, et midagi päriselt solvavat öelda), siis ma lihtsalt vaatan, et oh lahe, sul on samasugune huumorimeel nagu mul. Nii et kuidas oleks, kui jätaks need kaks esimest sammu vahele ja räägiks minuga nagu normaalne inimene?

Näide nende tüüpide pettekujutelmadest (see ei ole Neil Straussi arvamus, vaid kellegi teise oma): "I start to massage her through her pants, but then tell her to remove them because they're getting in the way. If you act as if you are the authority, she will not question you." Oh, honey... Jah, kindlasti ta võtab oma püksid ära, sest sa oled autoriteet, mitte sellepärast, et ta juba tunde ootab, et seksi saama hakkaks. Absoluutselt.

Aga Neil Straussi moraalitunnetus tundub tegelikult täiesti paigas olevat, sest ta ei kiida oma sõprade käitumist tihtipeale heaks. Ainus, mida talle ette heita, on see, et ta ei võta ka midagi ette, kui ta näeb, et ta sõbrad üle piiri lähevad. If you are neutral in situations of injustice, you have chosen the side of the oppressor.

"I always hated the idea that sex is something a woman gives and a man takes. It is something that should be shared." Tundub nagu täitsa sünnis inimloom või mis?

Aga lõppude lõpuks on kõik need vaesekesed siiski patriarhaadi ohvrid ja usuvad, et kogu nende väärtus peitub selles, mitme tüdrukuga nad maganud on. Peamiseks emotsiooniks pärast lugemise lõpetamist jäi soov mõnele sellisele kalli teha ja teda kogu maailma ja ühiskonna kurjuse eest kaitsta, sest nad on ilmselgelt nõrgemad inimesed kui mina.

Ma tahaksin teile nelja asja öelda

1. Jah, ma tean, et ma kustutasin ühe postituse vahepealt ära, tšillige. Ei olnud nii oluline ju?


2. Mann ja Laura käisid siin!!!! Look at those cute faces

Reede õhtul otsisime ühikapidu, aga ilmselgelt otsustas see nädalavahetus olla kõige lamedam nädalavahetus kogu semestri jooksul, nii et pidu njetu.

Laupäeval vaatasime hunniku filme ära, üks neist oli "Röövlirahnu Martin", sest mina ja Mann ei olnud seda näinud ja me enam ei suutnud Madise karjääri tippsaavutust ignoreerida. Suurema osa ajast me muidugi naersime kõhud kõveras väikese nunnu Madise üle. Sorri, Matu.

Täna tegin üle pika aja korralikku sööki. Keegi võiks mul tihemini külas käia, et ma ainult friikaid ja lihapalle ei sööks. Ja siis panin musid rongi peale ja oligi kaks päeva nii kiiresti läbi :(


3. Parim uudis: ma kolin 1. detsembril lõpuks siit urkast ühikasse ja see on suurepärane järgneval kümnel põhjusel:

1) Seal elamine läheb mulle kuus 1286 SEKi (139€) vähem maksma, sest üür on madalam ja kuupiletit ka ei pea ostma.

2) Ma ei pea enam iga päev 1-2 tundi bussis veetma, et kodu ja Lundi vahet sõita.

3) Ma ei pea enam pidudelt kl 12 ära minema, et viimase bussi peale jõuda.

4) Üks majakaaslane ajab mind sitaks närvi, sest ta ei saa aru, et ma pole temast huvitatud. Või tglt ta saab aru küll, aga teda ei huvita, sest ta on täpselt selline tüüp, kes arvab, et kõik naised peaks tahtma temaga magada lihtsalt sellepärast, et ta eksisteerib. Ja talle ei jõua kohale, et ta on ilge tropp, ja ta on ise süüdi, et mitte keegi temaga suhelda ei taha.

5) Mu tuba on siin kapisuurune ja veits klaustrofoobiliseks läheb. Ühikatuba on peaaegu kolm korda suurem. Ja alguses tundub ta kohe eriti avar, sest mul pole seal mööblit ja ma hakkan madratsil magama ja ülikoolis õppima. :D

6) Mu praegune majaomanik on veits aferist.

7) Khmerikelabminugasamasühikaskhm

8) Ühikas ma elan koos rootslastega, nii et tasuta keeleõpe, woohoo.

9) Ühikas elamine on siiski vajalik tudegielu kogemus, mida mul siiani veel pole.

10) Saan endale mööblit šopata, ain't that fun?


4. 19. detsembrist 12. jaanuarini olen Eestis ja saadaval, nii et hakake varakult minuga kohtumiseks aegu broneerima.

Kaks eksamit ja mõned peod

Nüüd kui eelmisest postitusest on peaaegu kaks nädalat möödas ja fännid hakkavad rahutuks muutma, on aeg jälle paar rida kirja panna.

Sellel nädalal olid mul esimesed eksamid. Markovi protsessides sain 82%-ga eristusega arvestatud ehk kõrgeima võimaliku hinde. Eestis nutaksin patja sellise tulemuse peale (nagu kamoon, alla 90%, really?), aga siin on nii-nii-nii savi. Who's the laziest bitch in the room? That would be me. Statsionaarsete juhuslike protsesside hinnet veel ei tea, aga ääri-veeri võiks läbi saada küll.

Eksamite läbiviimist võetakse siin palju tõsisemalt kui Tartus. Lauad on üksteisest hästi kaugele pandud ja dokumente kontrollitakse ka alati. Kirjutamiseks on kindla formaadiga ja ülikooli logoga paberid, mitte lihtsalt esimesed ettejuhtuvad valged või ruudulised.

Üleeile käisin jälle ühel ühikaläbul. Tegelikult isegi kolmel, aga esimene sakkis, nii et tuli uus otsida, ja teised kaks olid väga lähestikku, nii et nende vahel sai liikuda, kui ühes kohas igavaks läks. Ühikapeolt mingi suvalise tüübiga koju minna oleks ikka nii lihtne, et see on täiesti uskumatu... aga ma hetkel veel (!) eelistan inimesi, kellega ma rohkem kui kolm sõna vahetanud olen.

Nüüdseks olen ma juba kolm korda nationis tööl käinud - kaks korda baaris ja ühe köögis. Köök oli suht lame, edaspidi sinna ei lähe. Igatahes oli eile töötajate pidu, mis tähendas tasuta sööki ja alkot, nii et kes sellest ikka ära ütleks. Mida ma ei salli, on see, et kõik (okei, mitte kõik, aga paljud) peod on siin kostüümipeod. Stop. Nobody cares. Inimesed tahavad lihtsalt juua ja ringi ameleda ja mingite mõttetute kostüümide väljamõtlemine on aja ja raha raiskamine. Aga kui see kõrvale jätta, siis oli väga lahe pidu. Söök oli superhea, nagu omg, mul pole aimugi, mida ma täpselt sõin, aga mu igapäevaste makaronidega võrreldes oli ikka täielik foodgasm. Inimesed olid ka lahedad.

Suurim pluss nationis käimisel on see, et seal kohtab rootslasi. Kui ma muidu liigun ainult rahvusvahelistes seltskondades, siis nationis on suurem osa puhastverd rootslased. Eile olin preparty'l ainus, kes rootsi keelt ei rääkinud, aga nad olid nii nunnud, et isegi kui ma vetsus käisin ja tagasi tulin, siis nad rääkisid omavahel endiselt inglise keeles. Teisest küljest ei hakka ma muidugi kunagi rootsi keelt rääkima, kui nad kogu aeg nii kiiresti inglise keelele üle lähevad, aga küll ma lõpuks leian kellegi, keda oma keeleorjana kasutada, no worries ;)

Tasuta lihttööline

Eile õhtul käisin esimest korda nationis tööl. Nationid on need kind of korpide moodi asjandused, kui keegi ei mäleta. Kuna minu nation on pubi-nation, siis oli mul valida, kas töötada baaris või köögis. Seekord valisin baari.

Alguses sain kohe korralikku heavy liftingut teha, sest Rootsis ei koti kedagi, kui sul käed nagu nuudlid otsas on. Kõik on võrdsed, eks ole. Okei-okei, tegelikult ei olnud isegi raske, pidin ainult koos ühe (nunnu) rootslasega metallpiirded sissepääsu juurde vedama, et inimesed taipaksid järjekorras seista. Siis ladusin pudeleid riiulitele ja tšillisin niisama lahedate inimestega kuni avamiseni.

Avamise hetkeks pandi mind koos kahe teisega garderoobi, et dokumente kontrollida ja riidehoiu eest raha nõuda. See on piisavalt lihtne töö, et midagi väga pekki keerata pole võimalik. See probleem on küll, et inimesed tulevad ja lähevad gruppidena, sest no kes see ikka üksinda baari läheb, onju? Nii et vahepeal on garderoobis täielik tühjus ja siis lendab jälle 5-10 inimest korraga peale.

Mingil hetkel vahetasin kellegagi kohti ja läksin baari kassaaparaadi taha. Alguses suutsin väga palju vusserdada, aga kedagi eriti ei häirinud. Mõne aja pärast hakkas ladusamalt minema, sest töö ise on tegelikult ju süstemaatiline ja lihtne: võtad tellimuse, vajutad kassaaparaadil paari nuppu, võtad raha, annad vahetusraha tagasi, võtad külmkapist või vaadist joogi, annad joogi kliendile. Ja nii paarsada korda järjest.

Kes oleks osanud arvata, et mulle baaris töötamine meeldib? Mina küll mitte.

Pärast sulgemist pidime muidugi koristama ka, aga pärast seda sai veel tühja passida ja juttu rääkida ja voolikute puhastamisest üle jäänud (natuke vesist) õlut juua.

Ei, raha ei saa selle töö eest, ärge lootkegi, küll aga saab kohapeal tasuta süüa ja juua, kaks toidutalongi, kutse töötajate peole (kus saab jälle tasuta süüa ja isegi tasuta alkoholi!) ja väga palju uusi tutvusi, mõned neist isegi rootslased (mis oli tegelikult mu eesmärk sinna tööle minnes). Nii et põhimõtteliselt töötasin tasuta toidu eest. Ja superlõbus oli. Võib-olla tulen koolist ära ja hakkan baaridaamiks?

Kuna ma pidin kella kaheni seal olema ja bussid lõpetavad nädala sees liikumise kesköö paiku, siis võtsin Guillaume'i ratta. Mida ta aga oma ratast lahkelt mulle lubades mainida unustas, oli see, et ta ratta esikumm on katki. Enne minekut pumpasin täis, aga tagasi tulles oli jälle täiesti tühi. Kuna see pole minu probleem, siis ma eriti ei hoolinud, kui palju halba tühja kummiga sõitmine ta rattale teeb, nii et väntasin rahulikult koju. Staffanstorpi piiri ääres oli rattateel üleujutus, nii et minnes puudutasid ketsitallad mõnes kohas vett. Terve aja, mis ma tööl olin, sadas aga kena padukat, nii et tagasi sõites oli üleujutus juba nii suur, et mul ei olnud mingit valikut ja pidin sealt lihtsalt läbi väntama nii, et ketsid käisid sügaval vees. Vähemalt ei olnud kodust enam eriti kaugel.

Niiiisiiis, reedel lähen uuesti, sest cool oli. Siis käivad bussid ka poole kolmeni, nii et ma ei pea koju ujuma.

Ei mõista ma neid eestlasi

Esiteks SDE toetus langes kooseluseaduse vastuvõtmise pärast. Kas keegi suudab mulle neid lolle näidata, kes varem oleks sotside poolt hääletanud, aga nüüd selle seaduse pärast ei hääleta? Nagu... Mida nad arvasid, et sotsiaaldemokraatia endast kujutab? Ei võta mu väike mõistus seda.

Ja teiseks see Eda-Ines Etti laul, mida kõik jagavad ja taevani kiidavad, on vabsjee mõttetu ju. Mille poolest see nii hea on?

Muud ei olnudki, Klissu out.

Filmisoovitusi

Haigus läks juba üle, nii et ma teen kiirelt teise postituse otsa, enne kui uuesti laisaks muutun. Pühapäeva õhtul vaatasin mõne inimesega rootsi filmi. Vaadake seda ilusat meest:

I mean... wtf, dude, kust sa sellise näo said? Eniveis, see on Martin Wallström. Mul ila voolab pühapäevast saati ojadena.

Mõned filmid, kus ta mänginud on:

I rymden finns inga känslor (Aspergeriga poiss üritab maailmast aru saada.)

Ego (Filmi sisu on pmst see, et Martin on ilus ja andekas ja ilus. Ja ilus ka.)

Arn: riket vid vägens slut (Ristisõdade ajast.)

Need filmid on muidu ka SUPERhead, aga Martini ilus nägu teeb veel paremaks. Ausalt. Viimases filmis on tal kahjuks päris väike osa ja enne selle vaatamist peaks ära vaatama esimese osa: "Arn: tempelriddaren".

Ja kui keegi veel näinud ei ole, siis "Vi är bäst!" on ka väääga hea film. See räägib väikestest nunnudest punkaritest.

Kõiki neid filme ma oleks nõus teist ja kolmandat korda ka vaatama. Kui kellelgi on mulle Rootsi filmide soovitusi, siis andke tuld.

Haige ja laisk

Nädalavahetusel käis Imre külas.

Sup, bitches, teil küll nii palju kalakonservi ei ole.

Reedel käisime eestlaste peol. Ma isegi ei teadnud, et siin nii palju eestlasi õpib. Suht cool oli. Laupäeval näitasime Jaanusega Imrele korralikku ühikaläbu. Õnneks olime me selle jaoks liiga kained, nii et sealt lahkusime kiiresti.

Kopenhaageni lennujaama Starbucksis kirjutati mu nimi õigesti. Kindlasti üritati meelega valesti kirjutada, aga läks kogemata täppi.

Eeeniveis, ma olen ennast ära külmetanud ja tuju on ka halb, nii et ma ei viitsi normaalseid lauseid moodustada ja mul ei ole (juba kaks kuud järjest) midagi põnevat kirjutada. Kahe nädala pärast on eksamid.

Staffanstorpis läks elu põnevaks

Mulle on juba vähemalt kolm inimest kurtnud, et ma kirjutan oma blogisse liiga vähe. No katsuge ise jutte välja mõelda, kui kogu nädal koosneb loengus ja poes käimisest ja sarjade vaatamisest.

Aga eile õhtul käisin Swedish lounge'is keelt harjutamas ja kui Christianiga koju jõudsime, siis ta juhtis mu tähelepanu, et meie naabermaja ees seisab Eesti numbrimärkidega auto. Tegime veel nalja, et raudselt on vargad ja et me peame öösel Annabelle'i hokikepiga ukse peal valvet pidama. Ja täna, ets kae imet, oli naabermaja juures kaks politseiautot. Ma isiklikult ei näinud, aga Guillaume ütles. Ja kui Annabelle nüüd õhtul koju tuli, siis ta olevat selle maja taga näinud väga suurt hulka jalgrattaid ja muud kahtlast kraami, mida kellelgi nii suurtes kogustes olema ei peaks. Nii et olgu see Eesti autoga seotud või mitte, aga tuleb välja, et meie kõrvalmajas tegutseb mingi vargabande. Tõmbas adrenaliini pumpama kohe.

Ma ei mäleta, kas ma siia kirjutasin jäätiseautost, mis ilgelt kõvasti muusikat mängib ja linnade peal ringi sõidab. No igatahes, on siin selline auto. Ja kuigi juba vähemalt nädal aega on temperatuur olnud 15 kraadi ringis ja vihma ka vahelduva eduga sadanud, siis jäätiseauto vurab ikka visalt ringi. Isegi mu kursavend mainis ära, et nägi seda autot kurvalt tänaval seismas, ei mingit lastekarja ümber. Mul igatahes kummitab see muusika, mida ta mängib, ikka päris korralikult vahepeal.

Seoses muusika kummitamisega üks väike laulusoovitus: Saint Motel - My Type. Video ei ole eriti hea, aga no kamoon need sõnad on puhas kuld ju:

You're, you're, you're just my type.
You got a pulse and you are breathing.

Mul endal on küll meestele vähe kõrgemad nõudmised, aga küll need veel jõuavad kaduda, kui meeleheide saabub.

That's how we learn in Sweden

Rootsis on kombeks, et vahel võetakse ilusad mehed klassi ette ja näidatakse neid kõigile, et mõni ikka keskenduda ka viitsiks.

Poisid mängivad kummiga

Ei, tegelikult ei ole kombeks... Kahjuks. Sest see oli selle aine loengutest ainus, kust mul midagi meelde ka jäi. See pidi demonstreerima, kuidas autoregressiivse libiseva keskmise mudelis juured üksteist mõjutavad. Kõlab fäänsilt? Tegelt on mingi lebo keiss.

Saladusi tänasest õhtust

Näita postitust (parooliga kaitstud).

Sittning

Niiiiisiiiis, täna oli kauaoodatud sittning. Pmst on see selline üritus, kus süüakse natuke, juuakse palju ja lauldakse veel rohkem.

Pre-party algas juba kell viis Tunaparkenis. Seal said põhjad alla tehtud ja edasi liikusime Sydskånska nationisse, et süüa, juua ja laulda. Söök oli päris hea, arvestades et me maksime selle eest küllaltki vähe ja seda valmistasid üliõpilased. Pärast seda tegime suvalisel muruplatsil middle-party, mis tähendas veel rohkem joomist. Ja pärast middle-partyt läksime uuesti Sydskånskasse kluppi. Mul pole ammu nii lõbus olnud, ma pole mitte kunagi nautinud klubis käimist, muusika oli päris halb, aga pidu  oli ikkagi AWESOME.

Ugh, that is, like, SO mainstream

Nii et jah, ma nägin fucking hea välja. Thank you.

Kopenhaagen

Täna (või pigem eile juba) käisin Guillaume'iga Kopenhaagenis odavat alkoholi ostmas. Eestiga võrreldes muidugi endiselt expensive as fuck, aga kui juba 2-3 pudelit kangemat alkoholi osta, siis teeb rongipileti tasa, sest Rootsis on ikka päris üle mõistuse hinnad.

Käisime Lego poes ja Disney poes ka, sest kuigi me võime nüüd alkoholi juua, siis me tegelikult oleme lapsed, ya know.

Random shitty pictures for you:

Guillaume leidis ka endale lõpuks ühe sõbra.

I don't know what that is, but it's pretty.

Järjekordne dudebro hobusega.

Mingi kirik.

Homme (või täna õhtul noh) lähen vb kluppi mehi lantima, kuigi ma ei ole kindel, kas ma olen selle nimel valmis halba muusikat kuulama. Ja laupäeval on mentorgrupiga sittning. Sellest kirjutan ilmselt eraldi, sest see peaks päris fun olema. :)

Look at my food

Tegin kana täna. Nii nämma tuli välja, et oleks kohe tahtnud instagrammi postitada. Aga kuna mul seda ei ole, siis panen siia.

Ma ostsin rootsikeelsed ristsõnad ka. Not to toot my own horn or anything but did you guys know that you are in the presence of a sophisticated linguist?

Hon har hopp om fler dopp innan hösten sätter stopp. Ta loodab veel ujuda, enne kui sügis sellele naljale punkti paneb.

Sain sellised vajalikud sõnad ka teada nagu småbrukare (väikefarmer) ja beslutsångest (otsuse tegemise kartus).

Probabitilies

Probabilities on üks nõmedamaid sõnu, mida ma kunagi kirjutama olen pidanud. Ja kui seda peab iga kahe minuti tagant kirjutama, siis läheb vahel sassi.

Täna tegin Manni ja Lauraga pidu. Ehk siis põhimõtteliselt jõin üksi. Ma leidsin kapist Malibu klaasi, kuhu on ilusti peale kirjutatud, kuhuni ma Malibud valama pean. Kas pole mitte tore?

Mis värk on?

Ma olen siin olles juba kahele kampsunile kohvi peale ajanud. Kui ma pusa kannan, siis seda ei juhtu. Kui ma Eestis olin, siis ei juhtunud seda ka kunagi. Siin olen kokku 3-4 korda kohvi joonud ja neist kahel suutsin pool endale kaela keerata.

Mu keskendumisvõime on ka täiesti nullis. Ma ei suuda isegi fanfictionit lugeda, ilma et ma iga paari minuti tagant FB-d või tumblrit tšekiks. Mis siis veel sellistest igavatest asjadest rääkida, nagu õppimine...

Ma üldiselt otsustasin, et ma ei ole siinse õpetamise süsteemiga rahul, sest see soosib tühjapanemist ja asjade viimasele minutile lükkamist. Jajah, olen täiskasvanu ja ise vastutan selle eest, et asjad tehtud saaks, aga kui 85% ajast peaks kuluma iseseisvale tööle, siis mis mõttega ma üldse ülikoolis käin. Võiks ju niisama ka need hirmkallid raamatud kokku osta ja läbi lugeda. Ja siis vahel arutaks sõbraga, kas leheküljel 37 on trükiviga või peabki nii olema. Kui kogu semestri kohustuslik osa on kaks arvutipraksi ja eksam, siis see ei ole just kõige kõrgema kategooria motivaator. Kusjuures siin võib eksameid teha nii palju kordi kui ise soovid. Ühe aasta jooksul antakse kolm võimalust, aga järgmisel aastal saab jälle kolm võimalust, välja kedagi ei visata. Rekord olevat 15 katset.

Mittevägaokei

Esimene koolinädal on läbi, koolis käisin kolm korda, õppinud eriti ei ole. Ma lükkan õppimist kogu aeg edasi, sest ma olen mõttetu ja laisk.

Eile käisin eestlastega väljas, was fun. Kohv 25 krooni (2,70 €), not so fun. Eile ostsin esimest korda Systembolagetist alksi ka, see ei olnudki nii kohutavalt kallis, eriti kui veel rootslaste elatustaset ka silmas pidada.

Mul on vaheldumisi tunne, et "siin on super mega foxy awesome lahe ja ma ei taha kunagi Eestisse tagasi" ja "everything is falling to shit and I want my mommy". Ja nii iga poole tunni tagant. Täna on küll ainult seda viimast olnud, aga täna pole päris tavaline olukord ka.

Mul on kogu aeg tunne, et ma ei söö piisavalt, aga samas on mul kogu aeg mingi söök kõrval, nii et see pole eriti põhjendatud tunne vist. Tasakaalustatud toitumisest vist eriti rääkida ei saa, aga what ever, kuni hing sees püsib, on kõik hästi.

Mul ei ole millestki kirjutada, aga rahva tungival nõudmisel...

Eile läksin kooli. Kell 8 hommikul. Mu keha vist ei ole aru saanud, et ta teises ajavööndis elab, mis on täitsa oki-doki, sest kl 6.30 ärkamine polnud üldse raske. Loengud on siin nagu loengud ikka, aga praksid on sellised, et peab ise küsimusi küsima, mitte ei tehta kõike tahvlile ette. What a drag, nüüd ma pean ju ise õppima. Eestis küll kunagi ei pidanud.

Guillaume või Joep mängib all muusikat päris kõvasti. Ja mul ei oleks muusika vastu midagi, aga nende mõlema muusikamaitse on äraütlemata sitt.

PS. Juhuslikud protsessid on endiselt haigelt igavad ja probleem ei olnud TÜ õppejõus.

Are you fucking kidding me?

Ostsin endale jalgratta, sest see on siin suht mainstream. Hakkasin temaga siis kenasti kodu poole väntama ja esiteks muidugi läksin vales suunas ja eksisin totalselt ära. Ja siis kukkus pedaal küljest. Kõndisin siis umbes 5 km tagasi poeni ja lasin ära parandada. Lõpuks jätsin ratta Lundi, sest no fuck this shit, ei viitsinud enam vändata.

Vaarikalimonaad

Kas Eestis müüakse vaarikalimonaadi? See maitseb taevalikult. Pudeli peale on küll kirjutatud "Mitte täiskasvanutele", aga nad müüsid seda mulle ikkagi, läks hästi. Nii et hüvasti Coca-Cola, tere Halloj. Fun fact, halloj tähendab mingis veidras rootsi murrakus tere, aga hallon on vaarikas, nii et see on selline cool sõnamäng. I'm so smart.

Öeldakse, et rootslastele meeldib ilmast rääkida. Ma ei imesta, et meeldib, siin on ilm nii huvitav. Poole tunni jooksul võib ta neli korda radikaalselt muutuda. Iga natukese aja tagant sajab padukat ja siis lõõskab jälle palav päike.

Sain eile Eestist iseendale saadetud paki kätte. Läksin sedelil olevale aadressile ja kõndisin tiiru ümber maja, aga ei mingit postkontorit. Küsisin siis ühelt naiselt abi (ma olen nii julge, ma tean) ja selgus, et postkontor on keset toidupoodi. Peab toidupoodi sisse minema ja siis sealt saab oma paki kätte. Äärmiselt huvitav. Täna sain TÜ-st ingliskeelse akadeemilise õiendi ka posti teel kätte, sellega suht joppas, sest juba homme pean ta ette näitama.

Lisaks toidupoodides asuvatele postkontoritele on siin veel üks huvitav trend, mida ma märganud olen. Nimelt kannavad kõik värvilisi tosse. Näed tänaval sellist 50+ daami, kontoririiete ja roosade nikedega. Eriti ei häiri, lihtsalt huvitav mood.

Eile käisin mentorgrupiga Malmös. Seal ei toimunud eriti midagi, näidati paari väljakut ja Turning Torsot. Hiljem sõime falafelrullet, mis on pmst falafeli wrap. Falafel on selline kikerhernestest tehtud praetud pall, mis on kuskilt lõuna poolt pärit, aga tuli kunagi ammu koos immigrantidega Rootsi ja on siin nüüd väga palavalt armastatud. Minu meelest maitses täiesti mõttetult, kuigi nad lubasid, et "bästa falafel i Lund". Ma siis halvemaid ei taha proovidagi.

Suvalised pildid (Manni soovil):

Öresundsbron, sild Malmöst Kopenhaagenisse

Turning Torso kaugelt

Turning Torso lähedalt

Mingi dudebro hobusega (Malmös)

Lundi toomkirik, such an artsy picture

See pilt vb ei ole väga hästi loetav, aga piljardi mängimine on siin SITAKS kallis. Nad takseerivad nii inimese kui tunni pealt, nii et kui 4 mängijat ühe laua taga tund aega mängivad, siis see on 40 SEK per lõust ehk kokku 160 SEK (17,5€). Eestis ei mängiks keegi sellise raha eest piljardit.

Loomad, sh inimesed

Eile käisin loomapargis.

Põder

Kes-teab-mis. Piison ei olnud igatahes.

Mõmmmii

Kuna ma olen siin kurb (not really) ja üksi (really), siis ma kleepisin ennast mingite inglise tüdrukute külge, kes rääkisid päris-päris inglise keelt. Seda oli lihtsalt nii hea kuulata. Ameerika kuttidega rääkisime ka, kes olid sellised täiesti stereotüüpsed fraternity tüübid. Ütlesid, et filmides nähtud asjad ongi kõik tõsi. No edu neile siis.

Rootslaste alaväärsuskompleks hakkab mulle vaikselt närvidele käima, sest ma pole kohanud vist ühtegi rootslast, kes poleks ära mainunud, et nad räägivad inglise keelt väga halvasti. Bitches, get over yourselves. Muidugi kui oma lillede ja vikerkaarte vahelt kunagi päris maailma ei satu, siis ei saagi teada, milline see halb inglise keel on.

Majakaaslastega on küll hästi läinud, tundume väga hästi kokku sobivat. Meil on juba isegi üks inside joke.

Mul pole ausalt ka midagi kirjutada. Tahaks juba, et kool algaks, siis mul oleks vabandus neid sisutühjegi postitusi mitte teha.

Veits tahaks koju tagasi

Nüüd ma olen paar päeva mööda mingeid üritusi käinud. General Information Meeting, Welcome Reception, Cultural Awareness Seminar, Mentor Group Meeting, Student Association Fair... Üks mõttetum kui teine.

Üleeile päeva ajal kõndisin Lundis ringi ja lihtsalt imetlesin, kui ilus siin kõik on. Kogu aeg olin eksinud, aga sellest oli täiesti savi, sest no appi kui ilus :D

Eile mängisime mentorgrupiga brännbolli ja pärast seda läksime ühe saksa tüdruku ja nelja kutiga kes teab kust mingisse baari. Alko on kallis, nii et üle ühe joogi keegi võtta ei tahtnud, mina ei võtnud niigi palju. Siis läksime koju ära. That's it. That's my life now.

Koduigatsus on juba peal, sest a) seal saab ennast täis juua ja siis ei käi inimesed närvidele, b) seal ei pea kogu aeg vastama küsimustele "Where are you from?" ja "What do you study?" ja c) seal saab kalli (siin saaks ilmselt ka kalli ja rohkematki, aga no ei taha neilt tüüpidelt).

Praegu on kuskil mingi grillpidu, kuhu ma ilmselgelt ei läinud. Ja no tõesti ei viitsi enam suvaliste inimeste nimesid küsida, sest meelde niikuinii ei jää.

Mõned pildid kah teile:

Selline saba oli Lundi raudteejaamas, et bussiga ülikooli juurde saada. Kuna ülikool on jaamast vähem kui 10 minuti kaugusel, siis ma läksin muidugi jalgsi.

Staffanstorpi jõudes tervitas mind vikerkaar (krdi rootslaste homopropaganda, amiright?)

See on minu uus kodu. Üleval paremal on minu toa aken.

See on mu uus kool. Mingil huvitaval põhjusel on seinal põdraga liiklusmärk.

Mu kooli taga on Rubiku kuubiku kuju. Parim. Koht. Ever.

Kohustuslik pilt ülikooli peahoonest, kuhu mul tõenäoliselt kunagi asja pole.

Kohustuslik pilt ülikooli raamatukogust

Kohustuslik pilt Lundi toomkirikust

Suvaline sushi restoran ülikooli peahoone lähedal. Mann ja Kata ja Laura - ootan teid.

Ja neile, kes nii kaugele viitsisid kruvida, boonuseks üks video.

Palju õnne, Klissu!

Ma soovin iseendale õnne, sest mul on sünnipäev nii ilusate meestega samal päeval.

Ben Barnes is laughing at you, cause he's prettier than you.

Andrew Garfield is an angsty teenager with an ancient phone apparently.

Misha Collinsil on ka sünnipäev, aga ta pole üldse ilus, nii et temast pilti ei saa.

(Ja Immu on hästi ilus, aga tal ei ole minuga samal päeval sünnipäev.)

Uus kodu

Jõudsin elusalt Rootsi. Estonian Airi lennukil ei lõhkenud mitte ükski rehv. Päev oli suht pikk ja väsitav. Õnneks nägin ülikooli juurde jõudes kohe Mortenit, kahekesi on ikka lihtsam asju ajada :)

Elukoht on ka päriselt olemas, ei olnudki mingi kahtlast sorti skämm. Nüüd elan õnnelikult koos kolme mehe ja ühe naisega. Guillaume on palju-palju õelam kui mina, nii et mitte keegi ei ole veel tähele pannud, et ma kuri ja vastik olen. Nad lasid mulle isegi rootsikeelset sünnipäevalaulu ja siis jõime koos viina :D

Lähipäevil ilmselt panen pilte ka. Cheers!

Sünna

Eile pidasin sünnipäeva. Panen kingitustest pilte (nimekiri ei ole ammendav). Need on tõesti väga-väga lahedad, aitäh teile kõigile!

Järjekordne prügikast ja 200+ paberist kurge. Don't ask

T-särk kõige tõesema kirjaga ever

Tass Laura, Manni ja Kataga

Pildid ja kirjad, mida ma enne vastavat kuud avada ei tohi

Kõrvarõngad

Kild aliasest: mutrivõtmel on 6 külge ja 8 nurka.

Järgmine kord jälle.

Hilinenud postitus Bulgaariast

Ma hakkan siia blogisse üldiselt oma uhkest Lääne-Euroopa elust kirjutama, aga esimene kirjutis tuleb Ida-Euroopa väikelinnast.

28. juuli õhtul pakkisin ma asjad kokku, et öösel alustada bussisõitu Riia lennujaama. Alguses tundus kõik halvasti minevat, sest kõigepealt jäi buss hiljaks ja siis, kui ta lõpuks saabus, tõmbasin ma särgi vetsuukse küljes katki. Sellele järgnes poolunes päev kahes lennukis ja Berliini lennujaamas. Kuna kõht oli tühi siis ostsin Berliinis endale võileiva, mis oli ülimalt saksapärane hapukapsa sai, mis oli kallis ja maitses rõvedalt. Kuna juba halvasti oli hakanud minema, siis loomulikult pidime ka Sofia lennujaamas oma pagasit terve igaviku ootama. Vähemalt oli ta ikkagi olemas. Siis öeldi meile, et tõenäoliselt peame Blagoevgradi sõitvat bussi üle 3 tunni ootama, sest järgmine buss olevat juba täis. Kuna me olime kõik viimase kahe ööpäeva jooksul ainult paar tundi maganud, siis seda bs-i me taluda ei kavatsenud ja trügisime ülbelt järgmisesse bussi. Eks siis keegi teine pidi meie asemel 3 tundi seal passima. Sofiast välja jõudmiseks kulus üle tunni aja ja terves linnas ei paistnud ühtegi ilusat ehitist.

Sellest edasi oli kõik lust ja lillepidu. Blagoevgrad ise on ka väga kole linn, nagu ilmselt kõik kohad Bulgaarias, aga ülikooli kampus oli väga meeldiv üllatus. See on tõenäoliselt ainus koht terves linnas, kus majad on ehitatud hiljem kui 70ndatel ja muru on niidetud. Ilusa muruplatsi peal käivad iga päev väiksed lapsed mängimas ja see tundub üldse selline koht, kuhu tullakse lihtsalt perega aega veetma. Saime poistega nelja peale kaks tuba ühise vetsu ja dušiga, nii et ma sain täitsa eraldi toa. Tuba oli korralik, wifi signaal oli nõrk. Söök oli pärast nii pikka nälgimist täiesti taevalik ja voodi oli ka väga tervitatav.

Üritasin koledast linnast pilti teha, aga telefonil on liiga hea kaamera

Ülikooli ühikas, selle taha jäi neid veel umbes neli tükki

Üks kole pilt õnnestus ka siiski teha

Stonehenge?

Vaade mäe otsast

Hiiglaslik rist

Melnik

Kuivanud jõgi

Minikirik

Menüü oli ka ilus

See toit ei näe võib-olla parim välja, aga maitse oli taevalik

Järgmisel päeval ronisime ühe mäe otsa, kus on suur rauast rist, sest mingi bulgaarlane mõtles, et ou velled, viiks hunniku rauda sinna raskesti ligipääsetavasse kohta, et kõik näeks, et me oleme kristlased, ja kõik ülejäänud ütlesid, jaa muidugi, suurepärane mõte. Igatahes oli ilgelt palav, päikest pole ma nii kõrgel taevas näinudki (pole lihtsalt nii kaugele lõunasse sattunud). Umbes tund meist hiljem tulid veel paljud võistlejad sinna ja siis läks seal päris ülerahvastatuks. Seega otsustasime, et on hea aeg tagasi liikuda, ja üks iraanlane soovitas meil otsemat teed kasutada. Hoiatas küll, et veits järsk, aga ütles, et ikka palju lühem kui üles tulemise rada. No ja oli tõesti lühem. Paaris kohas oleksime peaaegu surnuks kukkunud, aga pole hullu, ajaline võit oli suur. Meie tagant tulid austerlased, kes möödusid meist nagu mingid kaljukitsed ja naersid meie piinade üle, sest meil ei ole kaasasündinud oskust veerevate kivide peal 45-kraadise nurga all mäest alla minna.

Järgmisel ja ülejärgmisel päeval oli võistlus,  mille kohta ei ole midagi ilusat öelda. Esimesel päeval oli üks ülimalt lihtne ülesanne, mille lahenduse ma totaalselt pekki keerasin, nii et normaalse 10 punkti asemel sain ma ainult ühe. Teisel päeva lahendasin ühe ülesande peaaegu ära. Ja eks paremat olegi raske loota, kui terve suvi pole kordagi matemaatika poole vaadanud. Võistluste õhkkond oli küllaltki vaba, ei mingit liigset formaalsust ja näpuga reeglites järje ajamist. Isikuttõendavat dokumenti ei küsitud näiteks kordagi. Võistlustevälisel ajal mängisime kaarte ja jagasime üksteisega algebra- ja analüüsialaseid fakte.

Laupäeval käisime ekskursioonil Bulgaaria väikseimas linnas Melnikus, mis oli isegi päris kena, kui mõned poolelijäänud ja lagunevad majad välja arvata. Seal viidi meid kellegi majamuuseumi, kus sai tasuta veini maitsta. Melnikus üritasime ka mäe otsa ronida, aga väike kirik tuli ette ja edasi ei saanud. Linnas eriti midagi peale söömise teha ei olnud, nii et sõime kohalikku munavormi kana- ja sealiha ning juurviljadega, mis maitses nagu Jeesus isklikult oleks nende mäeotstesse püstitatud ristide rohkuse tõttu Maa peale naasnud ja seda toitu õnnistanud. Tagasi jõudes läksime Blagojevgradi pealt postkontorit otsima ja leidsime ta lõpuks mitme küsimise peale väga kahtlasest nurgatagusest. Seal sai Sven mõnuga vene keelt purssida, olgugi et need teenindajad seal tegelikult sõnagi vene keelt ei mõistnud. Postkaart teele pandud, naasime oma tuppa igavlema.

Viimasel päeval panime taas kord terve hommiku tühja, kui mitte arvestada suveniiride jahti väga produktiivse tegevusena. Linnast leidsime täpselt ühe ülimalt väikese suveniiripoe. Õhtul oli lõputseremoonia, kus ma sain laval ilusa Soome poisi kõrval seista. Ilus soomlane sai õnneks minust vähem punkte. Rõõmustagem pisiasjade üle.

Üldiselt paistis Bulgaaria silma odava alkoholiga, üle 5€ maksvat veini tuli tikutulega otsida. Kõik muu oli ka muidugi odav, nii odavatest käekottidest võib Eestis ainult und näha.

Tagasi tulles saime jälle nautida magamatust kahes lennukis ja Viini lennujaamas. Sofia-Viini lennukis hakkas minuga rääkima üks ameeriklane, kes küsis, kust ma pärit olen. Kui vastasin, et Eestist, siis hakkas ta minuga puhtas eesti keeles rääkima. Aktsent oli küll, aga käänded ja pöörded kõik õiges kohas. Vahtisin teda siis karp lahti ja ei taibanud alguses midagi öelda. Küsimuse peale, miks ta eesti keelt oskab, vastas ta: "Ah, olin hiljuti kolm nädalat Eestis." Tegelikult tuli muidugi paar lauset hiljem välja, et ta vanemad olid eestlased ja kodus rääkisid nad tema esimesed viis eluaastat eesti keelt. Miks sellest hiljem loobuti, jäi teada saamata.

Rohkem ei viitsi kirjutada, esimeseks korraks piisab küll, yo.