Are you fucking kidding me?

Ostsin endale jalgratta, sest see on siin suht mainstream. Hakkasin temaga siis kenasti kodu poole väntama ja esiteks muidugi läksin vales suunas ja eksisin totalselt ära. Ja siis kukkus pedaal küljest. Kõndisin siis umbes 5 km tagasi poeni ja lasin ära parandada. Lõpuks jätsin ratta Lundi, sest no fuck this shit, ei viitsinud enam vändata.

Vaarikalimonaad

Kas Eestis müüakse vaarikalimonaadi? See maitseb taevalikult. Pudeli peale on küll kirjutatud "Mitte täiskasvanutele", aga nad müüsid seda mulle ikkagi, läks hästi. Nii et hüvasti Coca-Cola, tere Halloj. Fun fact, halloj tähendab mingis veidras rootsi murrakus tere, aga hallon on vaarikas, nii et see on selline cool sõnamäng. I'm so smart.

Öeldakse, et rootslastele meeldib ilmast rääkida. Ma ei imesta, et meeldib, siin on ilm nii huvitav. Poole tunni jooksul võib ta neli korda radikaalselt muutuda. Iga natukese aja tagant sajab padukat ja siis lõõskab jälle palav päike.

Sain eile Eestist iseendale saadetud paki kätte. Läksin sedelil olevale aadressile ja kõndisin tiiru ümber maja, aga ei mingit postkontorit. Küsisin siis ühelt naiselt abi (ma olen nii julge, ma tean) ja selgus, et postkontor on keset toidupoodi. Peab toidupoodi sisse minema ja siis sealt saab oma paki kätte. Äärmiselt huvitav. Täna sain TÜ-st ingliskeelse akadeemilise õiendi ka posti teel kätte, sellega suht joppas, sest juba homme pean ta ette näitama.

Lisaks toidupoodides asuvatele postkontoritele on siin veel üks huvitav trend, mida ma märganud olen. Nimelt kannavad kõik värvilisi tosse. Näed tänaval sellist 50+ daami, kontoririiete ja roosade nikedega. Eriti ei häiri, lihtsalt huvitav mood.

Eile käisin mentorgrupiga Malmös. Seal ei toimunud eriti midagi, näidati paari väljakut ja Turning Torsot. Hiljem sõime falafelrullet, mis on pmst falafeli wrap. Falafel on selline kikerhernestest tehtud praetud pall, mis on kuskilt lõuna poolt pärit, aga tuli kunagi ammu koos immigrantidega Rootsi ja on siin nüüd väga palavalt armastatud. Minu meelest maitses täiesti mõttetult, kuigi nad lubasid, et "bästa falafel i Lund". Ma siis halvemaid ei taha proovidagi.

Suvalised pildid (Manni soovil):

Öresundsbron, sild Malmöst Kopenhaagenisse

Turning Torso kaugelt

Turning Torso lähedalt

Mingi dudebro hobusega (Malmös)

Lundi toomkirik, such an artsy picture

See pilt vb ei ole väga hästi loetav, aga piljardi mängimine on siin SITAKS kallis. Nad takseerivad nii inimese kui tunni pealt, nii et kui 4 mängijat ühe laua taga tund aega mängivad, siis see on 40 SEK per lõust ehk kokku 160 SEK (17,5€). Eestis ei mängiks keegi sellise raha eest piljardit.

Loomad, sh inimesed

Eile käisin loomapargis.

Põder

Kes-teab-mis. Piison ei olnud igatahes.

Mõmmmii

Kuna ma olen siin kurb (not really) ja üksi (really), siis ma kleepisin ennast mingite inglise tüdrukute külge, kes rääkisid päris-päris inglise keelt. Seda oli lihtsalt nii hea kuulata. Ameerika kuttidega rääkisime ka, kes olid sellised täiesti stereotüüpsed fraternity tüübid. Ütlesid, et filmides nähtud asjad ongi kõik tõsi. No edu neile siis.

Rootslaste alaväärsuskompleks hakkab mulle vaikselt närvidele käima, sest ma pole kohanud vist ühtegi rootslast, kes poleks ära mainunud, et nad räägivad inglise keelt väga halvasti. Bitches, get over yourselves. Muidugi kui oma lillede ja vikerkaarte vahelt kunagi päris maailma ei satu, siis ei saagi teada, milline see halb inglise keel on.

Majakaaslastega on küll hästi läinud, tundume väga hästi kokku sobivat. Meil on juba isegi üks inside joke.

Mul pole ausalt ka midagi kirjutada. Tahaks juba, et kool algaks, siis mul oleks vabandus neid sisutühjegi postitusi mitte teha.

Veits tahaks koju tagasi

Nüüd ma olen paar päeva mööda mingeid üritusi käinud. General Information Meeting, Welcome Reception, Cultural Awareness Seminar, Mentor Group Meeting, Student Association Fair... Üks mõttetum kui teine.

Üleeile päeva ajal kõndisin Lundis ringi ja lihtsalt imetlesin, kui ilus siin kõik on. Kogu aeg olin eksinud, aga sellest oli täiesti savi, sest no appi kui ilus :D

Eile mängisime mentorgrupiga brännbolli ja pärast seda läksime ühe saksa tüdruku ja nelja kutiga kes teab kust mingisse baari. Alko on kallis, nii et üle ühe joogi keegi võtta ei tahtnud, mina ei võtnud niigi palju. Siis läksime koju ära. That's it. That's my life now.

Koduigatsus on juba peal, sest a) seal saab ennast täis juua ja siis ei käi inimesed närvidele, b) seal ei pea kogu aeg vastama küsimustele "Where are you from?" ja "What do you study?" ja c) seal saab kalli (siin saaks ilmselt ka kalli ja rohkematki, aga no ei taha neilt tüüpidelt).

Praegu on kuskil mingi grillpidu, kuhu ma ilmselgelt ei läinud. Ja no tõesti ei viitsi enam suvaliste inimeste nimesid küsida, sest meelde niikuinii ei jää.

Mõned pildid kah teile:

Selline saba oli Lundi raudteejaamas, et bussiga ülikooli juurde saada. Kuna ülikool on jaamast vähem kui 10 minuti kaugusel, siis ma läksin muidugi jalgsi.

Staffanstorpi jõudes tervitas mind vikerkaar (krdi rootslaste homopropaganda, amiright?)

See on minu uus kodu. Üleval paremal on minu toa aken.

See on mu uus kool. Mingil huvitaval põhjusel on seinal põdraga liiklusmärk.

Mu kooli taga on Rubiku kuubiku kuju. Parim. Koht. Ever.

Kohustuslik pilt ülikooli peahoonest, kuhu mul tõenäoliselt kunagi asja pole.

Kohustuslik pilt ülikooli raamatukogust

Kohustuslik pilt Lundi toomkirikust

Suvaline sushi restoran ülikooli peahoone lähedal. Mann ja Kata ja Laura - ootan teid.

Ja neile, kes nii kaugele viitsisid kruvida, boonuseks üks video.

Palju õnne, Klissu!

Ma soovin iseendale õnne, sest mul on sünnipäev nii ilusate meestega samal päeval.

Ben Barnes is laughing at you, cause he's prettier than you.

Andrew Garfield is an angsty teenager with an ancient phone apparently.

Misha Collinsil on ka sünnipäev, aga ta pole üldse ilus, nii et temast pilti ei saa.

(Ja Immu on hästi ilus, aga tal ei ole minuga samal päeval sünnipäev.)

Uus kodu

Jõudsin elusalt Rootsi. Estonian Airi lennukil ei lõhkenud mitte ükski rehv. Päev oli suht pikk ja väsitav. Õnneks nägin ülikooli juurde jõudes kohe Mortenit, kahekesi on ikka lihtsam asju ajada :)

Elukoht on ka päriselt olemas, ei olnudki mingi kahtlast sorti skämm. Nüüd elan õnnelikult koos kolme mehe ja ühe naisega. Guillaume on palju-palju õelam kui mina, nii et mitte keegi ei ole veel tähele pannud, et ma kuri ja vastik olen. Nad lasid mulle isegi rootsikeelset sünnipäevalaulu ja siis jõime koos viina :D

Lähipäevil ilmselt panen pilte ka. Cheers!

Sünna

Eile pidasin sünnipäeva. Panen kingitustest pilte (nimekiri ei ole ammendav). Need on tõesti väga-väga lahedad, aitäh teile kõigile!

Järjekordne prügikast ja 200+ paberist kurge. Don't ask

T-särk kõige tõesema kirjaga ever

Tass Laura, Manni ja Kataga

Pildid ja kirjad, mida ma enne vastavat kuud avada ei tohi

Kõrvarõngad

Kild aliasest: mutrivõtmel on 6 külge ja 8 nurka.

Järgmine kord jälle.

Hilinenud postitus Bulgaariast

Ma hakkan siia blogisse üldiselt oma uhkest Lääne-Euroopa elust kirjutama, aga esimene kirjutis tuleb Ida-Euroopa väikelinnast.

28. juuli õhtul pakkisin ma asjad kokku, et öösel alustada bussisõitu Riia lennujaama. Alguses tundus kõik halvasti minevat, sest kõigepealt jäi buss hiljaks ja siis, kui ta lõpuks saabus, tõmbasin ma särgi vetsuukse küljes katki. Sellele järgnes poolunes päev kahes lennukis ja Berliini lennujaamas. Kuna kõht oli tühi siis ostsin Berliinis endale võileiva, mis oli ülimalt saksapärane hapukapsa sai, mis oli kallis ja maitses rõvedalt. Kuna juba halvasti oli hakanud minema, siis loomulikult pidime ka Sofia lennujaamas oma pagasit terve igaviku ootama. Vähemalt oli ta ikkagi olemas. Siis öeldi meile, et tõenäoliselt peame Blagoevgradi sõitvat bussi üle 3 tunni ootama, sest järgmine buss olevat juba täis. Kuna me olime kõik viimase kahe ööpäeva jooksul ainult paar tundi maganud, siis seda bs-i me taluda ei kavatsenud ja trügisime ülbelt järgmisesse bussi. Eks siis keegi teine pidi meie asemel 3 tundi seal passima. Sofiast välja jõudmiseks kulus üle tunni aja ja terves linnas ei paistnud ühtegi ilusat ehitist.

Sellest edasi oli kõik lust ja lillepidu. Blagoevgrad ise on ka väga kole linn, nagu ilmselt kõik kohad Bulgaarias, aga ülikooli kampus oli väga meeldiv üllatus. See on tõenäoliselt ainus koht terves linnas, kus majad on ehitatud hiljem kui 70ndatel ja muru on niidetud. Ilusa muruplatsi peal käivad iga päev väiksed lapsed mängimas ja see tundub üldse selline koht, kuhu tullakse lihtsalt perega aega veetma. Saime poistega nelja peale kaks tuba ühise vetsu ja dušiga, nii et ma sain täitsa eraldi toa. Tuba oli korralik, wifi signaal oli nõrk. Söök oli pärast nii pikka nälgimist täiesti taevalik ja voodi oli ka väga tervitatav.

Üritasin koledast linnast pilti teha, aga telefonil on liiga hea kaamera

Ülikooli ühikas, selle taha jäi neid veel umbes neli tükki

Üks kole pilt õnnestus ka siiski teha

Stonehenge?

Vaade mäe otsast

Hiiglaslik rist

Melnik

Kuivanud jõgi

Minikirik

Menüü oli ka ilus

See toit ei näe võib-olla parim välja, aga maitse oli taevalik

Järgmisel päeval ronisime ühe mäe otsa, kus on suur rauast rist, sest mingi bulgaarlane mõtles, et ou velled, viiks hunniku rauda sinna raskesti ligipääsetavasse kohta, et kõik näeks, et me oleme kristlased, ja kõik ülejäänud ütlesid, jaa muidugi, suurepärane mõte. Igatahes oli ilgelt palav, päikest pole ma nii kõrgel taevas näinudki (pole lihtsalt nii kaugele lõunasse sattunud). Umbes tund meist hiljem tulid veel paljud võistlejad sinna ja siis läks seal päris ülerahvastatuks. Seega otsustasime, et on hea aeg tagasi liikuda, ja üks iraanlane soovitas meil otsemat teed kasutada. Hoiatas küll, et veits järsk, aga ütles, et ikka palju lühem kui üles tulemise rada. No ja oli tõesti lühem. Paaris kohas oleksime peaaegu surnuks kukkunud, aga pole hullu, ajaline võit oli suur. Meie tagant tulid austerlased, kes möödusid meist nagu mingid kaljukitsed ja naersid meie piinade üle, sest meil ei ole kaasasündinud oskust veerevate kivide peal 45-kraadise nurga all mäest alla minna.

Järgmisel ja ülejärgmisel päeval oli võistlus,  mille kohta ei ole midagi ilusat öelda. Esimesel päeval oli üks ülimalt lihtne ülesanne, mille lahenduse ma totaalselt pekki keerasin, nii et normaalse 10 punkti asemel sain ma ainult ühe. Teisel päeva lahendasin ühe ülesande peaaegu ära. Ja eks paremat olegi raske loota, kui terve suvi pole kordagi matemaatika poole vaadanud. Võistluste õhkkond oli küllaltki vaba, ei mingit liigset formaalsust ja näpuga reeglites järje ajamist. Isikuttõendavat dokumenti ei küsitud näiteks kordagi. Võistlustevälisel ajal mängisime kaarte ja jagasime üksteisega algebra- ja analüüsialaseid fakte.

Laupäeval käisime ekskursioonil Bulgaaria väikseimas linnas Melnikus, mis oli isegi päris kena, kui mõned poolelijäänud ja lagunevad majad välja arvata. Seal viidi meid kellegi majamuuseumi, kus sai tasuta veini maitsta. Melnikus üritasime ka mäe otsa ronida, aga väike kirik tuli ette ja edasi ei saanud. Linnas eriti midagi peale söömise teha ei olnud, nii et sõime kohalikku munavormi kana- ja sealiha ning juurviljadega, mis maitses nagu Jeesus isklikult oleks nende mäeotstesse püstitatud ristide rohkuse tõttu Maa peale naasnud ja seda toitu õnnistanud. Tagasi jõudes läksime Blagojevgradi pealt postkontorit otsima ja leidsime ta lõpuks mitme küsimise peale väga kahtlasest nurgatagusest. Seal sai Sven mõnuga vene keelt purssida, olgugi et need teenindajad seal tegelikult sõnagi vene keelt ei mõistnud. Postkaart teele pandud, naasime oma tuppa igavlema.

Viimasel päeval panime taas kord terve hommiku tühja, kui mitte arvestada suveniiride jahti väga produktiivse tegevusena. Linnast leidsime täpselt ühe ülimalt väikese suveniiripoe. Õhtul oli lõputseremoonia, kus ma sain laval ilusa Soome poisi kõrval seista. Ilus soomlane sai õnneks minust vähem punkte. Rõõmustagem pisiasjade üle.

Üldiselt paistis Bulgaaria silma odava alkoholiga, üle 5€ maksvat veini tuli tikutulega otsida. Kõik muu oli ka muidugi odav, nii odavatest käekottidest võib Eestis ainult und näha.

Tagasi tulles saime jälle nautida magamatust kahes lennukis ja Viini lennujaamas. Sofia-Viini lennukis hakkas minuga rääkima üks ameeriklane, kes küsis, kust ma pärit olen. Kui vastasin, et Eestist, siis hakkas ta minuga puhtas eesti keeles rääkima. Aktsent oli küll, aga käänded ja pöörded kõik õiges kohas. Vahtisin teda siis karp lahti ja ei taibanud alguses midagi öelda. Küsimuse peale, miks ta eesti keelt oskab, vastas ta: "Ah, olin hiljuti kolm nädalat Eestis." Tegelikult tuli muidugi paar lauset hiljem välja, et ta vanemad olid eestlased ja kodus rääkisid nad tema esimesed viis eluaastat eesti keelt. Miks sellest hiljem loobuti, jäi teada saamata.

Rohkem ei viitsi kirjutada, esimeseks korraks piisab küll, yo.