Mu perekond elab mu lahkuminekut palju raskemalt läbi kui mina ise. Ma saan aru küll, et mul on võimalus reboundida nii palju, kui süda kutsub, aga neil pole enam kedagi, kellega oma meelt lahutada ja kellel jõulutoite kurgust alla suruda. But still.
Mu ema on selle umbes nelja kuu jooksul vähemalt 10 korda küsinud, kas me ikka uuesti käima ei hakka. "Ja üldsegi, te olite ju nii kaua koos ja kuidas siis nüüd niimoodi. Ja kas seal Rootsis mõnda toredat Eesti poissi ei ole? Ära sa nende rootslastega küll semmi." Joke's on you, semmin itaallaste ja sakslastega siis hoopis.
Minu isiklik lemmik oli mu vanaema kommentaar "Aga mina ju tunnen ka Imret." Et siis nagu mida, vanaema? Olen elu lõpuni temaga koos, sest sa andsid talle viiendas klassis ajalootunde? Ma sul ta tundmist ei ole käskinud lõpetada, tänaval võid ikka tere öelda. Lihtsalt ära kogu aeg nääguta.
Kui vanaemale ütlesin, et mul Eestisse tagasitulemise plaani väga ei ole, siis ta sai peaaegu südamerabanduse. "Mis siin kodumaal siis nii halba on?" Uh, ma ei tea. Mis siin head on? Kõik hea on Rootsis sama hea ja halbu asju ma ei hakka parem üles lugema, lähen ainult närvi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar