Hilinenud postitus Bulgaariast

Ma hakkan siia blogisse üldiselt oma uhkest Lääne-Euroopa elust kirjutama, aga esimene kirjutis tuleb Ida-Euroopa väikelinnast.

28. juuli õhtul pakkisin ma asjad kokku, et öösel alustada bussisõitu Riia lennujaama. Alguses tundus kõik halvasti minevat, sest kõigepealt jäi buss hiljaks ja siis, kui ta lõpuks saabus, tõmbasin ma särgi vetsuukse küljes katki. Sellele järgnes poolunes päev kahes lennukis ja Berliini lennujaamas. Kuna kõht oli tühi siis ostsin Berliinis endale võileiva, mis oli ülimalt saksapärane hapukapsa sai, mis oli kallis ja maitses rõvedalt. Kuna juba halvasti oli hakanud minema, siis loomulikult pidime ka Sofia lennujaamas oma pagasit terve igaviku ootama. Vähemalt oli ta ikkagi olemas. Siis öeldi meile, et tõenäoliselt peame Blagoevgradi sõitvat bussi üle 3 tunni ootama, sest järgmine buss olevat juba täis. Kuna me olime kõik viimase kahe ööpäeva jooksul ainult paar tundi maganud, siis seda bs-i me taluda ei kavatsenud ja trügisime ülbelt järgmisesse bussi. Eks siis keegi teine pidi meie asemel 3 tundi seal passima. Sofiast välja jõudmiseks kulus üle tunni aja ja terves linnas ei paistnud ühtegi ilusat ehitist.

Sellest edasi oli kõik lust ja lillepidu. Blagoevgrad ise on ka väga kole linn, nagu ilmselt kõik kohad Bulgaarias, aga ülikooli kampus oli väga meeldiv üllatus. See on tõenäoliselt ainus koht terves linnas, kus majad on ehitatud hiljem kui 70ndatel ja muru on niidetud. Ilusa muruplatsi peal käivad iga päev väiksed lapsed mängimas ja see tundub üldse selline koht, kuhu tullakse lihtsalt perega aega veetma. Saime poistega nelja peale kaks tuba ühise vetsu ja dušiga, nii et ma sain täitsa eraldi toa. Tuba oli korralik, wifi signaal oli nõrk. Söök oli pärast nii pikka nälgimist täiesti taevalik ja voodi oli ka väga tervitatav.

Üritasin koledast linnast pilti teha, aga telefonil on liiga hea kaamera

Ülikooli ühikas, selle taha jäi neid veel umbes neli tükki

Üks kole pilt õnnestus ka siiski teha

Stonehenge?

Vaade mäe otsast

Hiiglaslik rist

Melnik

Kuivanud jõgi

Minikirik

Menüü oli ka ilus

See toit ei näe võib-olla parim välja, aga maitse oli taevalik

Järgmisel päeval ronisime ühe mäe otsa, kus on suur rauast rist, sest mingi bulgaarlane mõtles, et ou velled, viiks hunniku rauda sinna raskesti ligipääsetavasse kohta, et kõik näeks, et me oleme kristlased, ja kõik ülejäänud ütlesid, jaa muidugi, suurepärane mõte. Igatahes oli ilgelt palav, päikest pole ma nii kõrgel taevas näinudki (pole lihtsalt nii kaugele lõunasse sattunud). Umbes tund meist hiljem tulid veel paljud võistlejad sinna ja siis läks seal päris ülerahvastatuks. Seega otsustasime, et on hea aeg tagasi liikuda, ja üks iraanlane soovitas meil otsemat teed kasutada. Hoiatas küll, et veits järsk, aga ütles, et ikka palju lühem kui üles tulemise rada. No ja oli tõesti lühem. Paaris kohas oleksime peaaegu surnuks kukkunud, aga pole hullu, ajaline võit oli suur. Meie tagant tulid austerlased, kes möödusid meist nagu mingid kaljukitsed ja naersid meie piinade üle, sest meil ei ole kaasasündinud oskust veerevate kivide peal 45-kraadise nurga all mäest alla minna.

Järgmisel ja ülejärgmisel päeval oli võistlus,  mille kohta ei ole midagi ilusat öelda. Esimesel päeval oli üks ülimalt lihtne ülesanne, mille lahenduse ma totaalselt pekki keerasin, nii et normaalse 10 punkti asemel sain ma ainult ühe. Teisel päeva lahendasin ühe ülesande peaaegu ära. Ja eks paremat olegi raske loota, kui terve suvi pole kordagi matemaatika poole vaadanud. Võistluste õhkkond oli küllaltki vaba, ei mingit liigset formaalsust ja näpuga reeglites järje ajamist. Isikuttõendavat dokumenti ei küsitud näiteks kordagi. Võistlustevälisel ajal mängisime kaarte ja jagasime üksteisega algebra- ja analüüsialaseid fakte.

Laupäeval käisime ekskursioonil Bulgaaria väikseimas linnas Melnikus, mis oli isegi päris kena, kui mõned poolelijäänud ja lagunevad majad välja arvata. Seal viidi meid kellegi majamuuseumi, kus sai tasuta veini maitsta. Melnikus üritasime ka mäe otsa ronida, aga väike kirik tuli ette ja edasi ei saanud. Linnas eriti midagi peale söömise teha ei olnud, nii et sõime kohalikku munavormi kana- ja sealiha ning juurviljadega, mis maitses nagu Jeesus isklikult oleks nende mäeotstesse püstitatud ristide rohkuse tõttu Maa peale naasnud ja seda toitu õnnistanud. Tagasi jõudes läksime Blagojevgradi pealt postkontorit otsima ja leidsime ta lõpuks mitme küsimise peale väga kahtlasest nurgatagusest. Seal sai Sven mõnuga vene keelt purssida, olgugi et need teenindajad seal tegelikult sõnagi vene keelt ei mõistnud. Postkaart teele pandud, naasime oma tuppa igavlema.

Viimasel päeval panime taas kord terve hommiku tühja, kui mitte arvestada suveniiride jahti väga produktiivse tegevusena. Linnast leidsime täpselt ühe ülimalt väikese suveniiripoe. Õhtul oli lõputseremoonia, kus ma sain laval ilusa Soome poisi kõrval seista. Ilus soomlane sai õnneks minust vähem punkte. Rõõmustagem pisiasjade üle.

Üldiselt paistis Bulgaaria silma odava alkoholiga, üle 5€ maksvat veini tuli tikutulega otsida. Kõik muu oli ka muidugi odav, nii odavatest käekottidest võib Eestis ainult und näha.

Tagasi tulles saime jälle nautida magamatust kahes lennukis ja Viini lennujaamas. Sofia-Viini lennukis hakkas minuga rääkima üks ameeriklane, kes küsis, kust ma pärit olen. Kui vastasin, et Eestist, siis hakkas ta minuga puhtas eesti keeles rääkima. Aktsent oli küll, aga käänded ja pöörded kõik õiges kohas. Vahtisin teda siis karp lahti ja ei taibanud alguses midagi öelda. Küsimuse peale, miks ta eesti keelt oskab, vastas ta: "Ah, olin hiljuti kolm nädalat Eestis." Tegelikult tuli muidugi paar lauset hiljem välja, et ta vanemad olid eestlased ja kodus rääkisid nad tema esimesed viis eluaastat eesti keelt. Miks sellest hiljem loobuti, jäi teada saamata.

Rohkem ei viitsi kirjutada, esimeseks korraks piisab küll, yo.