Hiatus

... sest no kohe üldse ei viitsi kunagi kirjutada. Nii et ütleme siis kohe otse välja, et nüüd tükk aega ei kirjuta. Sorry not sorry.

Faults (2014)

Jou, musid. Käisin täna Eriku ja ta emaga Malmös. Jee, tasuta alkohol. Või noh, rikaste rootslaste kulul, ya kno. Igatahes, tundus et Eriku emale (kelle nime ma kahjuks ei suuda parima tahtmise juures ka praegu meelde tuletada) pakkus väga palju lõbu, kuidas me Erikuga omavahel suhtleme. Näiteks et ma ei luba tal rohkem kingi osta, sest tal on neid terve kapp ja esik täis. Ja et me arutame väga tuliselt sotsialismi ja inimõiguste teemal (mina olen muide rohkem vasakpoolsete vaadetega, just so you know).

Aga milleks ma tegelikult siia kirjutama tulin, oli see, et me vaatasime just Erikuga filmi ja ma pole nii head filmi ammu näinud. Eelmine film, mis elu üle järele mõtlema pani, oli Ex Machina, aga tänase filmi nimi oli Faults. Ja see oli nii... huvitav film, et ei oskagi seda kuidagi kirjeldada, nii et midagi ära ei spoili. Vaadake ise järgi ja I be damned, kui see teid lõpus suu lahti istuma ei jäta.

Ja kui me siin juba sõbralikult soovitame, siis "The First Fifteen Lives of Harry August" on kindlasti väärt lugemist.

Lähiajal võib järgneda filosoofiline kirjutis riigi jms teemal, sest ma olen sellest viimasel ajal palju mõelnud. Aga praeguseks, Krissu out.

Aasta pildis

Mu Rootsi minekust on peaaegu terve aasta möödas, nii et ma mõtlesin natuke pilte postitada. Rohkem teisest semestrist, sest esimesel semestril ma olin blogimises veel küllaltki tubli.

Kui ma Rootsi kohale jõudsin

Kui Mann ja Laura mul külas käisid

Kui ma Staffanstorpist Lundi kolisin

Kui ma panda olin

Kui ma jõulude ajal Eestis käisin

Kui Lundis ilmad ilusaks läksid

Kui ma salaorganisatsiooniga liitusin

Kui ma minion olin

Kui me Parentesenis palli mängisime ja kogu hoovi prahti täis loopisime

Kui mul ajutiselt musta värvi juuksed olid

Kui ma uue bestika leidsin

Kui ma Erikuga Kopenhaagenis käisin ja me parimat hommikusööki sõime

Kui me sõpradega eksprompt öösel randa läksime ja enne McDonald's-ist läbi käisime

Kui inimesed ära sõitma hakkasid

Kui me sõpradega ilusa järve ääres käisime

Sellest saab rohkem pilte, sest nii ilus oli

Ei, nagu tegelt ka, vaata kui ilus

Kui ma Harry and the Pottersi kontserdil käisin 

Ja lõpetuseks, kui ma Leedus käisin

See oli mu esimene aasta ja ma üritan teisel aastal paremini blogida, aga lubada ei saa midagi.

Kuidas oma päeva paremaks muuta: a step-by-step guide with illustrations

Samm 1: Meik. Sest see teeb enesetunde paremaks.


Samm 2: Kena outfit. Sest kes ei tahaks cool välja näha.


Samm 3: Jäälatte vahukoore, maasikakastme ja šokolaadipuruga. Sest why the fuck not.

Wordcount

Kuna see on mu 50. blogipostitus (nendest, mis ma alles olen jätnud), siis teen natuke oma lemmikasja: statistikat.

Võiks arvata, et mu blogipostitused jäävad järjest lühemaks, sest mul ei ole midagi kirjutada. Selle graafiku järgi aga ei ole see sugugi tõsi. Mu postitused on lihtsalt kogu aeg lühikesed olnud.

Joonis 1: Postituste pikkuse muutumine ajas

Ja järgnevalt graafikult võime näha, et kaks kolmandikku postitustest on olnud alla 200 sõna. Kolm tükki on õnnestunud üle 800 sõna kirjutada.

Joonis 2: Postituste jaotus pikkuse järgi

Need pilgud,...

... mida vanainimesed mulle järgi saadavad, kui ma lühikese kleidiga linnas käin.

Mida reklaami

Vaadake seda meistriteost, mis täna Postimehes avaldatud oli.

Mul tekkis nii palju küsimusi, et ma ei oska neist ühtegi õieti kirjagi panna. Aga...

Mul tuli just lambist meelde

Hästi suvaline "update", aga mulle tuli just meelde, et Rootsis ei ole klassiruumides peaaegu mitte kunagi kraanikaussi. Ja tahvlit "puhastatakse" kuiva lapiga.

This has been a blog post.

(Kui mu postitused nii lühikesed on, siis peaks pigem twitterit kasutama vist)

Üritan mina rongiga Lundist Malmösse sõita...

Tavaliselt saab Lundist rongiga Malmösse umbes 10 minutiga. Täna istusin ma rongis täpselt 2 tundi ja 14 minutit. Mingi hullumeelne (või lihtsalt loll) oli raudtee peal ja kõik rongid seisid. Politsei helikopteriga otsiti tüüpi taga. Suht põnev oli. Üks tüüp hakkas rongis iseendaga rääkima ja rusikaga vastu pead taguma. Mõned tühistasid lennukipileteid. Mina istusin rahulikult ja rääkisin facebookis inimestega. Jube hea see mobiilne internet ikka.

Rändom

Kas kellegi teise arvates on ka Game of Thrones sellel hooajal kohutavalt aeglane ja igav? Ainsad plot device'id paistavad olevat vägistamine ja arutud tagamõtteta mõrvad. Good job, so fascinating (not).

Ja kas keegi teine ka tunneb, et jube kõrini on Eesti poliitikute igapäevastest rassistlikest kirjutistest? Hetkel mõtlen Kristiina Ojulandi facebooki postitust, aga jagama ei hakka, pole idioodile rohkem tähelepanu vaja.

Aga positiivsema poole pealt, mulle jubedalt meeldivad mängud, kus saab ainult vahel klõpsimas käia ja numbrid muudkui aga jooksevad ja midagi eriti mõtlema ei pea. Kittens' game'i jagasin juba kunagi, aga seal peab kogu aeg sees olema, et numbrid jookseksid. Adventure Capitalist on palju lihtsakoelisem ja offline olles ka raha tiksub. Mõnus tunne, eks ole.

Jälle sellest, miks Rootsis on parem

Jälle pean vinguma, miks Eestis on halb. #sorrynotsorry

Rootsis koheldakse vaimseid haigusi nagu haigusi ja vaimsete haigustega inimesi nagu inimesi. Ja ma ei mõtle selle all arste vaid keskmist inimest tänavalt. Kui isegi paremad sõbrad ütlevad mulle Eestis, et "Saa üle" ja "See on ainult mõtlemises kinni", kui ma ärevushoogude käes vaevlen, siis mida veel keskmisest jorsist oodata? No shit, et on mõtlemises kinni, aga vaata, tiburull, rahulikuks jäämine ravib ärevust sama palju kui sügavalt hingamine ravib astmat. Aga nüüd, kui ma pärast korduvaid visiite arstile ja EMOsse lõpuks ravimite peal olen, on elu päris ilus. Saan hommikuti voodist välja ja suudan õppida ja süüa ja noh, tead, neid muid eluks vajalikke asju teha, ilma tundide kaupa nutmata.

Ja isegi Rootsi natsid on paremad natsid kui Eesti omad. Natsipartei on meil mõlemal riigikogus, aga Rootsi omad vähemalt selliseid debiilsusi ei tviidi. #absurd

Salaorganisatsioon

Ma tahtsin kirjutada, et nagu viimasel ajal ikka, räägin ka sel korral nationi asjadest, aga siis ma vaatasin oma eelmisi postitusi ja nationi asjadest nagu polegi eriti rääkinud. Aga nüüd räägin.

Eelmisel laupäeval ja pühapäeval oli foreman trip (ma isegi ei vaevu enam üritama neid termineid eesti keelde tõlkida, sest ma mõtlen neist ainult inglise keeles ja eesti keeles kõlaks nad eriti lamedalt). Käisime mingi kauge järve ääres, sõitsime kanuudega ja pärast seda sõime head sööki ja jõime ennast segi, nagu ikka.

Sellel nädalal käisin ainult ühes loengus ja ülejäänud aja panin nationi inimestega tühja. Lohh.

Neljapäeval oli nationi koosolek. Valisime nationile uue kuratori (kuraatori? kas see on eesti keeles sõna? kas see tähendab mingit juhi moodi asja? eniveis, valisime uue kõige tähtama tüübi). Kolm kandidaati oli, üks neiu, kaks noormeest. Neiu oli kahtlemata parim kandidaat - kogemustega ja loomu poolest juhiks sobiv. Ja mida meie nation demokraatlikult tegi? Valis ilusa poisi. Kahest halvast oli ta ilmselt parem valik, aga ma ei mäleta, millal ma viimati nii pettunud olin. Ludvig on tore inimene ja puha, aga Ida oleks lihtsalt NII palju paremini sellele kohale sobinud. Ja ma pole Nicklast (prokurator ekonomi ehk tähtsuselt teine tüüp ja ühtlasi mu esimene sõber nationis, kelle kaudu ma ka Erikuga tutvusin) kunagi nii sisemiselt surnud näoga näinud. On karta, et Kalmar nation jõuab järgmisel aastal kõige täiega nationite surnuaeda...

Aga mind valiti järgmiseks aastaks ka foremaniks nii et saan jätkata koolis mittekäimist ja nationis tühjapanemist. Jei.

Eile sain ühe salaorganisatsiooni liikmeks. Rohkem ei saa öelda.

Järgmise korrani.

Ämmamamma

Okei. Mu elus ei juhtu midagi põnevat. Ma võin tulla iga päev siia kirjutama, kuidas mu elus ei juhtu midagi põnevat. Aga ma olen liiga laisk.

Nädal tagasi oli nationis jälle töötajate pidu, millest te võib-olla FB-s pilte olete näinud. Teema oli Disney. Me tegime Herculest. Blogger ei taha pilti üles panna, nii et peate FB-sse stalkima minema. See oli kõige nõmedam pidu, mida ma meie nationis näinud olen, söök ei olnud üldse hea ja alkoholi ei saanud ka piisavalt. Läksin kl 11 koju. Või noh, Eriku juurde, aga kuna me elame endiselt samas majas, siis pmst sama asi.

Eile kohtusin oma uue ämmaga. Ta peaks päris vana olema, nagu 65 vms, aga ta nägi nii noor välja, holy shit, ma olen kade. Ta oli muidu hästi tore, aga ta inglise keel oli küllatki piiratud, nii et Erik pidi vahepeal tõlkima. Neil on hästi nunnu maja Älmhultis (IKEA on sealt pärit, btw), mis on tund aega rongisõitu Lundist põhja poole. Pilte ei teinud, aga Google Mapsi pilti võite näha.

Yes, a very important picture

Eriku ema oli eriti uhke õhtusöögi valmistanud, mis oli hästi nämma. Nii et me sõime ja jõime alkoholi ja üldse polnud imelik, nagu ma arvasin, et saab olema. Nii et nüüd ma olen perre vastu võetud ja on jälle üks motivaator rootsi keelt õppida juures. Ootan huviga, kuidas Eriku kohtumine minu perega läheb. Suvel äkki?

Seoses halva inglise keele oskusega. Täna käisin wrapi ostmas, aga putkapidaja ei rääkinud inglise keelt. Noh okei, toidu tellimine on selline rootsi keel, millega ma täitsa hakkama saan, proovisin siis seda. Aga selgus, et tüüp ei räägi eriti rootsi keelt ka. Aga sellest hoolimata oli ta väga jutukas, nii et sain teada, et ta on Süüriast pärit, on siin kaks aastat elanud ja maksab oma korteri eest 3400 krooni kuus. Tahaks ka nii odavat korterit. (Mina maksan oma toa eest 2800 ja jagan dušše ja kööki 20 inimesega.)

Kaks filmisoovitust ka. Mõlemad on briti filmid. Starred Up ja The Selfish Giant. Have fun.

When it's time

Ma pole ammu Green Day'd kuulanud, aga rääkisin Erikuga ja tuleb välja, et tal oli ka kunagi selline Green Day periood nagu mul (tal küllgi umbes 10 aastat varem, eks ole), ja nüüd ma olen neid jälle veits kuulanud. Ja ma tahtsin lihtsalt öelda, et When It's Time on endiselt parim laul ja nüüd relevantsem kui kunagi varem.

Homme on mu esimene tööpäev foreman'ina ja ma loodan, et ma midagi pekki ei keera ja et hästi tore on. Kõik mu viis töötajat on meessoost, sest tüdrukud ilmselgelt eelistavad eksamiteks õppida ja üldsegi, why use woman-slaves when you can use man-slaves.

Järgmisel nädalal on mul eksamid ja ma olen suht stressis, aga pärast seda saab jälle tühja panema hakata, mis on hästi kena.

Kui keegi on hullem lohh kui mina

Kuna kõik on siin üks suur õnnelik pere, siis rootslased loomulikult armastavad rühmatöid. Ja rühmatööd tehes on alati keegi, kes panustab rohkem, ja keegi, kes panustab sama palju kui arvuti taha pandud ahv. Noh, eks aeg-ajalt olen minagi see ahv olnud. Aga seekord läks nii, et tegime Monte Carlo meetodites rühmatööd kahekesi ühe hiinlasega ja mina tegin 99% tööst, sest hiinlane oli liiga loll ja laisk, et midagi teha. Ja üldsegi, isegi kui ta midagi tegi, siis ta inglise keel oli nii kohutav, et ma pidin ikkagi kõik ümber kirjutama. Ja see jama toimus kuus nädalat. Aga nüüd on see läbi ja ma suutsin mõrvamisest hoiduda ja kõik on kena.

Tähtsaid sõnumeid:

• Kõigile, kes ennast mu suhtesaagaga kursis soovivad hoida: mul on nüüd boyfriend.
• Kõigile, kellel on liiga palju teha ja liiga vähe motivatsiooni: Kittens' game on hea mäng prokrastineerimiseks.
• Kõigile, kes arvavad, et ma kirjutan liiga harva ja liiga vähe: suck a butt knuckle.

Miks keegi nii halbu filme teeb?

Elu muutub järjest rutiinsemaks ja kirjutamisväärseid asju on järjest raskem leida. Aga ma võin jälle filmisoovitusi teha, et fanbase'i õnnelikuna hoida. Ma olen E-ga nädalas keskmiselt kolm filmi vaadanud viimasel ajal, nii et ma kõigist ei jõua ülevaadet anda, aga ma tahaks ühe eriti hea filmi vaatamist ja ühest eriti halvast filmist hoidumist soovitada.

Hea film: Pride (2014)
Film UK gei-aktivistidest, kes aitavad kaevuritel 1984. aastal nende õiguste eest seista, olenemata sellest, et kaevurid alguses nende abile tuliselt vastu on, sest no mingite pedede abi ikka ei taha ju... Lõpupoole võtavad ikka mõistuse pähe. Üldiselt oli niivõrd-kuivõrd õnneliku lõpuga feel-good movie. I liked it. 10/10, would recommend.

Halb film: John Wick (2014)
Seda on raske sõnadesse panna, kui halb see film oli. Kogu point oli ilmselgelt teha lihtsalt film, kus saaks võimalikult paljudele kuuliga pähe laskmist näidata. Kohe filmi alguses tapetakse kutsikas ära, mis on eriti ebavajalik ja rikuks loomulikult iga filmi automaatselt ära. Filmi sisu (kui seda sisuks nimetada saab) on see, et tüübil tapetakse naine ära, millel ei ole järgnevaga mingit pistmist, aga tragic backstory ja what not eks ole. Siis mingi nolk röövib tüübilt auto ära ja tapab ta koera. Selle peale tüüp läheb nolki maha tapma, aga selle käigus mõrvab umbes 100 inimest. For no fucking reason. Ja mingil põhjusel on kõik feik-venelased, sest venelasest mõrvar on ju ikka palju põnevam kui ameeriklasest mõrvar. Ja siis nad vahepeal ütlevad eriti basic venekeelseid roppusi (mis on ka suudetud valesti tõlkida) ja siis jätkavad inglise keeles rääkimist. Filmi lõpus võttis tüüp endale uue kutsu, aga tema elustiili arvestades sureb see ka ilmselt varsti maha. Ja selle pasa hinne on IMDB-s 7,2. Go figure.

Üldiselt olen ma kogu vahepealse aja haige olnud, köhin nagu surm oleks silme ees. Õppinud olen ka ja filme vaadanud ja nationis töötanud jne. Boring as usual.

Sorriiii

Ma teaaan, et ma ei ole kaks nädalat midagi kirjutanud.

Aga eile oli lõpuks nationi koosolek ja mind valiti foremaniks, ülla-ülla.

Ja see on kõik, mida ma teile praegu öelda tahaksin, sest mul on 39-kraadine palavik ja ma tunnen, nagu ma oleks suremise äärel. Ma kunagi varsti kirjutan midagi huvitavamat vast äkki võib-olla.

Varganägu olen

Varastasin endale eile nationist postri. Living life on the edge. Nad kindlasti jäävad igaveseks taga nutma oma ühte euri või palju iganes see neile maksma läks.

Igatahes, rääkisin teistele tükk aega, kui väga ma endale ühte neist postritest tahaks ja kui tore oleks see endale tuppa seina peale panna. Ja pärast sulgemist siis üks tüüp ütles, et tead, ma vaatasin, et väljas rikkus vihm ühe postri ära, oh oleks meil sellele nüüd vaid mingi rakendus *wink wink*. Nii et Gustav on mu partner in crime.

"Kom som du är, bli som du vill" tähendab "tule sellisena, nagu oled, saa selliseks, nagu tahad" ja see on hästi lame, aga mulle ikkagi meeldib, nii et suck it haters.

Ma tegelikult võiksin kontorist küsida, kas neil on vanu postreid, mida neil vaja ei lähe, aga varastamine on palju põnevam ju.

Täna tuli mul ilge tahtmine oma tuba dekoreerida, aga selle aja peale olid kõik poed juba kinni ja homme on ka suht kõik kinni, nii et pean lootma, et tuju üle ei lähe enne esmaspäeva. Pildil olevast nurgast tuleb Kalmar nationi pühamu ilmselgelt, aga ma muid ideid praegu ei reeda, sest äkki ei tule nii välja, nagu tahaks.

Vaata, Sille (ja Ants ka, kui sa mu blogi loed, idk), seal aknalaua peal on see pilt, mille te mulle kunagi ammu (2012) kinkisite, ja see on mul siin kaasas ja see on hästi nummi ja olge enda üle uhked. Selle kleebin seina peale, kui ma välja mõtlen millise seina peale täpsemalt.

Also, relationship status update: exclusive cuddle buddies. Ei, see ei ole sama asi, mis suhtes olemine, sheesh people. (Okei, täiega on, aga fuckboy ei tunnista seda.)

Tour de chambre

Joujoujou, musid!

Eile oli meil ühikas tour de chambre. See on selline huvitav asi, et (peaaegu) kõik meie koridori inimesed valisid kahe-kolme kaupa mingi teema ja mõtlesid sellele teemale vastavad joogid ja mängud välja ja siis me käisime üksteise tubades ja mängisime mänge ja jõime ennast segi.

Alustasime Fabiani toast, kus Fabian, Gustaf ja Gustafi tüdruk (Sofia? ta ei ela siin, nii et pole vaevunud nime meelde jätma) pakkusid meile viina apelsinimahlaga (mitte kuidagi nende teemaga seotud), jagasid meid kolme rühma ja panid mingi Rootsi telesaate järgi tehtud mängu mängima. Gustaf oli selle jaoks seksikaks rongiks riietunud (poleks arvanud, et mu silmad kunagi seksikat rongi näevad, aga seal ta oli, täies hiilguses). Eesmärk oli vihjete põhjal ära arvata, millisest meie koridori inimesest jutt käib ja pärast veel nende kohta käivatele küsimustele vastata. Vihjed olid kindlasti neile naljakad, kes siin kauem elanud on, aga mulle ei öelnud eriti midagi. Igatahes oli väga tore vaadata, kuidas igast grupist üks inimene Lucast järgi tegi. Kuna nad tegid seda rootsi keeles, siis sain jälle üllatuse osaliseks, kui hästi ma ikka rootsi keelest aru saan.

Teisena läksime Hosseini tuppa, kus Hossein, Sara ja Johanna (Johanna ka ei ela siin) jagasid meile mingit alkohoolset teed ja andsid meile (jälle kolmes grupis) ülesandeks video järgi idamaised tantsud selgeks õppida. Mina olin Lucase, Dennise ja Maxiga. Kuna Lucas oli liiga laisk, et youtube'ist meile antud õige laul üles leida, siis pani ta hoopis mingi tehnomuusika käima ja improviseerisime selle taustal midagi nähtud videole sarnast valmis. Mul oli igatahes väga naljakas.

Kolmandana oli Siri ja Salla kord ja nende teemaks oli sõrmuste isand (yay!). Nende mäng oli selline, et pooled inimesed olid orcid ja teised olid kääbikud. Orcide ülesandeks oli mänguvibuga kääbiku postrile pihta saada ja kääbikute ülesanne oli ilma maad puudutamata köögi ühest otsast teise jõuda ja pudelitäis mingit jooki ära juua. Ja siis vahetasime rollid ja tegime sama nalja uuesti. Selle mängu lõpuks olin ma juba haigelt purjus, aga kolm mängu oli veel ees.

Neljandana oli minu, Gina ja Eriku kord. Erik on Rootsi kõige populaarsem mehenimi, nii et ei, see ei ole SEE Erik, thank you very much, SEE Erik ei ela minuga samas koridoris. Would be nice though. Eniveis, meil ei olnud veel reede hommikul halli aimugi, mis teemal me oma mängu ja joogi teeme. Aga siis ma hakkasin kl 11 hommikul jooma ja inspiratsioon tuli kosena selga. Mul oli Eestist kaks pudelit alkot kaasa võetud: Vana Tallinn Cream ja Lõunamaine. Lõunamaise pudelil on ilusas päikeseloojangus palmipuu, mille peale mul tuli mõte, et võiks eksootilise teema teha. Lõpuks oli meie teema küllgi midagi beach party taolist. Joogiks segasime kokku 3 cl Lõunamaist ja 3 cl Vana Tallinna kreemilikööri ja ülejäänud 200 ml-se topsi täisime Schweppes Tropicaliga. Kreemiliköör tekitas joogi peale mõnusa vahu ja üldse maitses see asi kokku täiesti taevalikult ja ma jõin seda liiga palju juba enne peoga pihta hakkamist. Kuna minu tuba just värviti ja siin oli veel natuke värvihaisu ja Erik ütles, et tema tuba on liiga segamini, siis kasutasime Gina tuba, kus me eriti madala eelarve korras lihtsalt paberist palmipuud seinale riputasime. Mänguks oli charades, mille jaoks me rannateemalised sõnad välja valisime. Arvestades, et me planeerimise viimasele minutile jätsime, siis ütleksin, et saime päris normaalse teemaga maha. Nii et kokkuvõttes ma veetsin peaaegu terve päeva Gina ja Erikuga, katsetasime erinevaid jooke, sõime ühe hiiglasliku pitsa ära ja rääkisime maast ja ilmast. Väga lahedad inimesed.

Viiendana oli Sergio ja Tobiase kord. Nende mäng oli beer pongi sarnane, aga igale topsile vastas mingi kokteil erineva koguse alkoholiga ja kui keegi palli topsi sisse sai, siis ta võis valida, kes sellele topsile vastava joogi ära peab jooma. Kui mind valiti, siis sain joogiks midagi viina ja tekiila seguga ja selle ma valasin igatahes kraanikausist alla, sest nii viin kui tekiila panevad mind halbu otsuseid tegema ja mõlemad korraga oleks eriline katastroof. Ma muidugi tegin ka ilma selle joogita halbu otsuseid, aga kes teab, mida ma veel selle mõju all teinud oleksin.

Viimasena läksime Lucase, Maxi ja Dennise tuppa (ma ei ole päris kindel, kelle tuba see päriselt oli). Selleks ajaks olin ma juba nii purjus, et mul pole õrna aimugi, mis nende jook oli. Igatahes oli nende teema midagi putukatega seonduvat, sest nad ise olid eriti värviliselt riides, suurte prillidega ja liblikatiivad selja peal, ja toa seinad olid mesilaste pilte täis kleebitud. Nad üritasid meile mingit mängu ka seletada, aga kõik olid maani täis, nii et lõpuks me mängimiseni ei jõudnudki, vaid keerasime muusika põhja ja lihtsalt tantsisime.

Ja pärast seda, kui olime kõik kuus rühma läbi käinud, panime köögis pidu edasi. Kui ma täna hommikul kööki läksin, siis oli igatahes söögilaud kadunud ja koridori peal seda ka ei olnud, nii et ma ei tea, kuhu see pandi. Pohmakat ei olnudki, success.

Just for my own reference, mu koridori inimesed: Sergio (Hispaaniast), Gina (USAst), Hossein (Iraanist? Iraagist? idk), Salla (Soomest), Merve (Türgist), Tobias, Dennis, Erik, Lucas, Daniel, Sara, Fabian, Gustaf, Siri, Max, Marcus, Antonela (kõik Rootsist) ja veel kaks inimest, kes mul hetkel meelde ei tule, sest nad ei olnud eile siin.

The final boss

Waddup my natives? Mul pole siin midagi erilist, käin tublisti koolis ja teisipäeval töötasin jälle baaris üle pika aja. Täna õhtul töötan uuesti. Fun-fun-fun!

Mul on praegu kolm ainet korraga (metsik, ma tean), aga need on 7,5 EAP-sed ja kestavad kõik pool semestrit, nii et põhimõtteliselt on 45 EAP tempo peal. Lisaks räägiti mind ära (reaalselt käidi tundide kaupa pinda), et ma nationis bossiks hakkaks, nii et kui midagi erilist ette ei tule, siis ma hakkan vahel reedeti ise baari eest vastutama ja teisi käsutama. Enne pean küll "tööintervjuul" käima, kus mu sõpsid istuvad ja mult küsimusi küsivad. Saab huvitav intervjuu olema.

"So why would you like to become a foreman?"
"Peer pressure."

Ja pärast seda pean ennast nationi koosolekul kõigile näitama ja tere ütlema ja siis küsitakse, kas ma kõlban foremaniks ja kõik karjuvad korraga "JA!" ja siis olengi boss valmis.

Et siis... rääkige minuga vahel FB-s ja värki. Igav on õhtuti muidu.

Home is where my Potter books are

Jõudsin eile õhtul Rootsi tagasi. Rong peaks Kopenhaagenist Lundi sõitma umbes 30-40 minutit, aga mina istusin seal tund ja 15 minutit, sest mõni kilomeeter enne Lundi jäi rong lampi seisma. Rootsi keeles räägiti midagi signaali probleemist, aga ma täpselt ei saanud aru. Ja pärast poletunnist seismist hakkas teokiirusel jälle sõitma. Vaesed inimesed, kes selle rongiga kuhugi kaugemale minna tahtsid.

Kohvri üks ratas kiilus ka kinni, nii et ma lihsalt lohistasin oma 23-kilost kohvrit järel, ja mu käed ei ole täna selle üle õnnelikud. Kohvriratas on ka täitsa kööga, aga mis parata.

Ja kui täna hommikul jalgratast otsima läksin, mille ma detsembris kahe lukuga kinni panin, siis ma alguses ei mäletanud, kus ta on, nii et jõudsin juba arvata, et varastatud. Tegelikult oli siiski täiesti olemas, lihtsalt ümber kukkunud koos teiste ratastega.

Kui nüüd jäi mulje, nagu mul oleks siin kõik halvasti alanud, siis tegelikult üldse mitte. Need juhtumid ei häirinud mind absoluutselt, need lihtsalt on ainsad huvitavad asjad, mis juhtunud on. Üldiselt ma olen väga õnnelik, sest ma sain hästi palju raamatuid kaasa võtta sel korral. Nüüd pean raamaturiiuli ka hankima.

Ja kui on keegi, kes ei ole kunagi ENSV-d vaadanud, siis mis teil viga on? Tahaks, et sellele kuskilt ingliskeelseid subtiitreid ka leiaks. Siis saaks kõigile välismaalastele näidata. Kuigi vaevalt, et nad sellest ülimast huumorist aru saaksid.

#firstworldproblems #imakethebestjokes

• My "Stop procrastination 2k15" went about as well as the "Stop Kony 2k12"
• "Why is my sleep schedule so fucked up?" I ask, as I eat gummy worms, drink coke and read about the scarf of sexual preference on the AVPM wiki.

Andy Weir "The Martian"

Ma küll eile kirjutasin oma lugemistest lühidalt, aga see raamat väärib omaette postitust.

So sexy

Järgneva lugemiseks kirjuta kastikesse "Käesolevaga kinnitan, et soovin spoilereid lugeda". (Väga suuri spoilereid tglt ei ole, mida raamatu tagakaanelt lugeda ja selle põhjal lihtsalt ära aimata ei võiks.)

Spoiler alert

Kõrvalistel teemadel: hakkasingi täna tubliks, nagu eile lubatud, ja õppisin tervenisti viis tundi. Kas ma pole mitte tubli? Kiitke mind, tänks.

Uusaastalubadus

Minu uusaastalubadus(ed):

1. Lõpetan laisk värdjas olemise, mis hõlmab endas järgnevat:
1. Õppima hakkan jälle, nagu tublile lapsele kohane.
2. Jooksma hakkan ka uuesti.

Muud nagu polegi. Kui seda laisa värdja viga küljes ei oleks, siis oleksin täitsa perfektne inimene.

Raamatuid võiks ka muidugi lugeda. Ma 2014. aastal tahtsin 20 raamatut läbi lugeda, aga kahekümnenda lõpetasin alles täna. :( Loetud raamatud ajalises järjestuses:

1. George R.R. Martin "A Storm of Swords" (Jää ja tule laul #3), 4/5, pole eriti midagi kommenteerida, tavaline mõrvamine ja vägistamine nagu "Troonide mängus" ikka
2. Justin Petrone "Montreali deemonid", 1/5, would not recommend
3. Dan Brown "Inferno" (Robert Langdon #4), 4/5, kaasahaarav, aga kui Robert Langdoni lugudest kopp ees on, siis ei tasu üritada
4. George R.R. Martin "A Feast for Crows" (Jää ja tule laul #4), 4/5, vaata 1. punkti
5. F. Scott Fitzgerald "Suur Gatsby", 1/5, no ei meeldi mulle see jura, what's the hype? Mann isegi üritas mulle seletada, miks see hea on, aga need tegelased ja nende elu ei tekitanud minus vähimatki huvi
6. Hermann Hesse "Klaaspärlimäng", 4/5, Stepihunt on parem, aga Hesse on endiselt üks mu lemmikuid
7. Veronica Roth "Lahkulööja" (Lahkulööja #1), 4/5, tavaline tiinekadüstoopia
8. P.I. Filimonov "Mitte-eukleidilise geomeetria tsoon", 2/5, pealkirja järgi ootasin midagi väga toredat, aga pidin pettuma
9. Veronica Roth "Mässaja" (Lahkulööja #2), 4/5, endiselt tavaline tiinekadüstoopia
10. Mark Haddon "The Curious Incident of the Dog in the Night-Time", 5/5, tõeline meistriteos
11. Daniel Keyes "Lilled Algernonile", 5/5, loe ja saad teada
12. Veronica Roth "Allegiant" (Lahkulööja #3), 5/5, muidu ikka tavaline tiinekadüstoopia, aga (spoiler alert) peategelase surma eest saab viienda tähekese. Ma ei saa kunagi sellest üle, et Harry Potter ära ei surnud, nii et ma hindan nüüd kõiki raamatuid kõrgemalt, kui seal peategelane ära sureb (jah, mu vaimne tervis on korras, tänan küsimast)
13. L.J. Smith "The Awakening" (Vampiiripäevikud #1), 1/5, wtf is this shit
14. Cassandra Clare "City of Bones" (Surmav arsenal #1), 4/5, järjekordne tiinekafantaasia vms, liiga suur osa imelikul armulool, liiga vähe actionit
15. Rita Ahonen "Minu Stockholm. Vanniga merel", 4/5, kirjeldas Rootsi elu täitsa hästi
16. Simone Elkeles "Perfect Chemistry" (Perfect Chemistry #1), 2/5, kohati oli isegi huvitav, aga üldiselt väga rumalate teismeliste elust (miks ma endiselt young adult kirjandust loen üldse??)
17. Ned Vizzini "It's Kind of a Funny Story", 3/5, loetav
18. Ede Schank Tamkivi "Minu California. Mull mullis", 4/5, nummi
19. Neil Strauss "The Game", 5/5, loe pikemat ülevaadet siit
20. Andy Weir "The Martian", 5/5, wow, just wow

Sellise challenge'i leidsin ka, aga 2015 tuleb mul vist liiga kiire, et nii palju lugeda. Võib-olla kunagi kui ma pensionil olen.